Huvitav Plaksi küla

Vilberti pisike koer Tšämbuli, kes jaksab süüa rohkem kui Vilbert

Vaskna turismitalu asub Haanjamaal Plaksi külas. Mis küla see nii põneva nimega on? Plaksi küla asub kahe "mägijärve" Tuuljärve ja Vaskna vahel ja Suurele Munamäele on siit ainult kiviga visata. Suur maantee Ruusmäele lahutab küla pooleks, enamus talusid jäävad Võru poolt tulles paremale poole teed, kus asub ka Tuuljärv. Vaskna talu, Sarapuu talu ja Vilberti elamine jäävad vasakule poole teed ja vasakpööre sinna toimub suure Plaksi mäe pealt.
Kui meie 1990 aastal Plaksi külla elama tulime, oli esimesed inimesed, kes meid lahkelt vastu võtsid, naabrimemm Paula ja tema pojapoeg Mati. Paula jutustas meile ka esimesed pärissündinud lood Vaskna saarele peidetud Rootsi kulla kohta. Paula enda elu oli väga raske olnud, pikad aastad koos kahe väikse lapsega Siberis, hiljem kodumaal tütre surm. Kurvastusest aitas üle olla kahe tütrelapse kasvatamine ja koolitamine. Mati järgi hakkasime ka meie Paulat vanaemaks kutsuma, kuigi ta meie vanaema ei olnud.Kui vanaema midagi küpsetas, siis pakkus ta meile ka ja toidud olid tal alati väga maitsvad. Kui me turismitalu hakkasime pidama, siis telefoni meil ei olnud ja tollel ajal võimalust panna ka ei olnud. Vanaemal ja Matil oli telefon ja nad lubasid kasutada oma telefoni ka meil. Kuidas see käis. Me ostsime omale turu pealt raadiopikendusega telefoni ja üllatav küll aga ta toimis põrina saatel 700 m kaugusele meie tallu. Igaljuhul aitas see meid palju ja me saime oma turismitaluga algust teha. Naabriperel oli küll seda telefonihelinat tunduvalt rohkem kui vaja aga nad ei teinud sellest iial juttu. Suur tänu selle kõige eest. Kui me olime juba turismitalule alguse tehtud saanud, kadus peale põuast suve meie kaevust vesi ja uut ei jõudnud ka kaevata. Jälle olid abis head naabrid, kes lubasid aastaid oma kaevust vett võtta ja turismitalus teda kulub. Nüüd on meil oma kaev aga rasked aastad ei lähe nii kergelt meelest.
Vanaema rääkis kuidas vanasti tema vanemad mäe peal koduküülikuid lahtiselt pidasid ja kuidas need jänkud kutsumise peale kohale ruttasid. See võis küll armas vaatepilt olla, sest ka meie pidasime sellest ajendatuna aastaid jäneseid vabalt ja nad hoidsid oma kodu ja kuhugi metsa ei jooksnud, mis tundub ka väga  müstiline. Ainult ühel päeval oli neid liiga palju ja nad tegid ühel talvel õunapuuaiale ja haljastusele lõpu peale ja siis pidime meie vabapidamise ära lõpetama, kui kurb see ka ei olnud.
Naabertalu nimi on Sarapuu talu ja seal elab Mati Orav, igaljuhul on see ka väga vahva kokkulangemine. Tegelikult seal talus sarapuud ei kasvagi vaid suur Mandšuuria pähklipuu.
Tänaseks on vanaema juba mulla all ja nüüd on meil naabrinaiseks Heli, kes ka kõiksugu tööde peale väga lahtise käega on. Koos Matiga peavad nad talu, kus loomi on üle saja pea küll, enamus muidugi küülikud aga on lehmad ja vasikad ja kanad ning haned, rääkimata koerast ja kassidest.
Et meie küla mehed ühed vingemad on, pean rääkima ühe loo. 90ndatel aastatel, kui Matil kaugemal teeäärsel karjamaal lehmad ära varastati, hakkasid nad ise jälgi ajama ja vargad nad kätte said ja juba uuelt kuritöölt. Mis neid viis siis varaste tabamiseni, vargad olid varastamise peal tagatule katki teinud, samutijälgisid nad autodel kummimustreid, kui nad sellise furgoonauto leidsid meenus Matile kohe selle auto hääl, nimelt tunneb Mati autosid hääle järgi ja teab täpselt, kes mööda läheb. Vargad ei olnud kohalikud mehed aga nad olid siiski nii rumalad ja otsisid siitkandist uut saaki. Nagu vanasõna ütleb, suur tükk ajab suu lõhki, nii oli ka nende susidega.
Naabritelt olen ma ka oma elu ilusaima kingituse saanud, vana hobuvankri, kus ma siiani lilli kasvatan ja väikest muinasjutu küla pean.

Parim sünnipäevakink-naabrite kingitud hobuvanker

Väike muinasjutt hobuvankril

Mati tehtud ja kingitud lõikelaud

Vilberti kingitud seinapilt

Mati vastas elab naabrimees Vilbert, kes armastab puutööd ja lapsi. Alati ajab ta meie lastega juttu ja viskab mõne väikse naljagi sekka. Kohata võib teda Suurel Munamäel, kus ta suveti Olevi Onnis enda ja puujuveliiri  Russi Olevi puust ehteid müüb. Vilber on heatahtlik mees, kuid maailma asjadest on tal oma arvamus. Ta elab koos pisikese koeraga ja elu üle ei kurda, räägib et pisike koer sööb rohkem kui tema. Suveti käib tal külas tema pere, kes on talle väga kallid. Sellel talvel kukkus tal lumeraskuse all kasvuhoone kokku aga ta laskis uue teha, kuigi ta ise tomatitest ei hooli aga ta ütles kui tore on vaadata kui tütretütar sealt esimese tomati leiab. Suur kunst on rõõmu tunda teiste rõõmudest ja sellest elada.
Plaksi küla jutud jätkuvad...