Tuesday, September 30, 2014

TARTUS

Täna oli Tartu päev. Lihtsalt oli palju asja-ajamisi ja kõik asjad veel aetud ei saanud. Tuleb veel üks kord minna. Tartu on üks väga armas linn, kus ma juba päris väikse tüdrukuna koos emaga käisin kui me maale vanaema juurde sõitsime. Võrust sõitsime Tartusse ja sealt edasi Puhja, kus minu emapoolne vanaema elas. Kui me Tartusse jõudsme, siis kindlasti käisime turuhoones, Zoloogia muuseumis, mõnikord ka geoloogia muuseumis ning kindlasti Emajõe ääres laevu vaatamas. Hiljem kui ma juba keskoolis käisin, oli Tartu mulle teatrilinn. Edasi sai ta mulle juba kodulinnaks. Täna ma neid toredaid kohti külastada ei saanud aga mõnikord peab lihtsalt aega võtma ja näiteks turuhoonesse minema, kus on kalahoones ikka sama lõhn, mis vanasti. Ma muidugi loodan, et see on nii, järgmine kord lähen kindlasti vaatama.
Täna nägin ühte väga kena renoveeritud puumaja ja selle kõrval ühte palkmaja. Linnas vana palkmaja just igapäev ei kohta ja ma tegin sellest isegi pilti. Samuti jäi silma ühe maja seinal kena maal, ka see jäi pildile, nii nagu suur kraana selle lähedal, selle foto tegin Johannile.
Homseni!
Selline põnev vana palkmaja Tartus Kalevi tänaval

See majasein Soola tänaval jäi ka silma


Fotol tundub see kraana kuidagi väike aga maainimese jaoks, kes ma olen, oli see kuidagi väga võimas

Vaade Vaskna turismitalule ja Vaskna järvele 30.09.14

Vaade Suurele Munamäele 30.09.14

Monday, September 29, 2014

MIHKLIPÄEV

Mihklipäev juba käes, see tähendab juba talve poole vaatamist. Vanasti löödi Miklipäevaks mõni lammas maha ja tehti kindlasti lambaliha sööke. Meil täna lambaliha pakkuda polnud aga ma plaanin pakkuda lambalihast tehtud kapsasuppi kolmapäevasele grupile. Eks näis kuidas välja tuleb.
Nädalavahetusel tuli Helena Tartust koolist koju ja tegi värvilisi sügispilte. Mulle väga meeldisid ja panen Teile ka mõne üles.
Mina korjasin täna viirpuu vilju, väga maitsvad, punase värvusega ning sarnanevad paradiisiõuntega.
Viirpuu viljad on abiks unetuse, kõrge vererõhu ja närvilisuse vastu. Minule nad lihtsalt meeldivad maitse poolest. Peaks selle ilusa ja kasuliku puukese ka meie tallu istutama.
Homseni!

Helena fotod









Miia jookseb ujuma

hopsti

ja käidud, ning rõõmus meel

Vasknasaar (helena foto)



Vaade Vaskna turismitalule 29.09.14

Vaade Suurele Munamäele 29.09.14

Viirpuu viljad on maitsvad ja kasulikud südamele

Sunday, September 28, 2014

ESTONIA LAEVA HUKUST MÖÖDUS TÄNA 20 AASTAT

Täna öösel 20 aastat tagasi uppus reisilaev Estonia. Minul on oma mälestused Estonia laevast. Sõitsime Taluliiduga õppereisile Taani. Tagasi tulime 12-13 novembril 1993 ja elasime üle ka minu arvates päris suure tormi. Laeva kapten oli ka tollel reisil Anderson. Stocholmis oli 4 kraadi sooja ja Tallinnas 12 kraadi külma.Tuule kiirus 22-25 m/s Külma ja sooja võitlus oli mere peal ja lained olid ikka päris suured ja lained raputasid kuidagi alt üles, mitte küljelt küljele. Kartsin ikka väga, aga et hirmust üle saada soovisin väga magama jääda. Kajutit mul tollel reisil ostetud polnud, kuna soovisin raha kokku hoida. Teistel olid kajutid autoteki all ja seal oli ka pesemisruum. Läksin sinna alla, mäletan kui kitsad need koridorid autoteki kõrval olid. Öösel tundus see kõik kuidagi vaikne ja hirmutav. Peale pesemist läksin isteruumi, kus olid need kellel kajutit polnud. Seal oli väga vähe rahvast ja ma mäletan, et mul oli väga külm ja oleks nagu uduvihma sadanud. Enne restoranis olles nägin kuidas pillimehed sidusid pillid kinni ja kõndida oli väga raske. Kuid paljud pidutsesid tormile vaatamata edasi. Minul tekkis paha tunne, et kui on looduses torm, siis peab rahulik ja tähelepanelik olema, nii oli mulle õpetatud. No tähelepanelik ma tegelikult polnud, soovisin väga unne jääda, et hirmu ei tunneks. Kuid toolil oli seda piisavalt raske teha. Hommikul kuulsin kuidas Kapten Anderson tänb kõiki ja soovib kõike head, nii nagu tavaliselt lennukites öeldakse. Mina mõtlesin kohe, et meie peaksime teda tänama, et ta meid koju tõi läbi selle suure tormi. Meelde on need kuupäevad jäänud sellepärast, et mu õel Reedal oli just 13 novembril sünnipäev. Reet on aastaid töötanud Georg Otsa peal nii koos Aavo Pihti kui ka Raul Andersoniga, kes tollal olid esimesed tüürimehed. Ka minul õnnestus tänu Reedale Georg Otsa kaptenisillal käia ja mäletan, ja nägin ka esimest tüürimeest,kumb see oli seda ei mäleta aga vist ka Anderson.
Estonist veel niipalju, et kui ma kartsin, restoranis tormiga olles, et laevaga võib midagi juhtuda, olid kõik teised kindlad, et see laev on uppumatu.
10 kuud hiljem Estonia laev uppus. Meie kuulsime sellest piima pukile viies ja see oli mulle ikka päris suur vapustus, kindlasti ka teistele.
Kes kaotasid lähedase inimese, et neil kõik elus hästi läheks ja, et nad kaotusvalust üle saaks.
Homseni!

Taevas on igavikuline

ja hea kui oleks alati lootuskiir ja kaitseingel kaasas

Hiline roosiõieke kõigi hukkunute mälestuseks

Vaade Vaskna turismitalule ja Vaskna järvele 28.09.14

Vaade Suurele Munamäele 28.09.14

Saturday, September 27, 2014

HAANJA 100 RATAS TULEKUL.

Täna pildistama minnes, enne suurt mäge kihutas meist Ivar Tupp ja veel rattureid mööda. Juba natuke aega on näha igalpool märke , et rattasõit tulekul. Kui täna korraldaja isiklikult rada läbi sõidab on näha, et asja võetakse tõsiselt. Kõik tõusud ja langused läbi teha, kuigi meie kohtumise hetkel oleks ta pea-aegu teed silunud aga kõik need pea-aegud käivad rattaralli juurde. Järgmisel nädalal siis rohkem rattureid meie fototeel.
Homseni!

Ratturid Kivestmäelt alla sõitmas

ja peale kurvi kohe üles kihutamas

Kivestmäe tõusu tipp

Raja peal kohtasin ühte musta karvast ja pisikest

Raja ääres selline kena toompihlakas

Haanja 100 läheb siit üles, kust meie lähme tavaliselt alla

Selline paras pikk tõus

Kibuvitsamarjad raja ääres

Vaade Vaskna turismitalule 27.09.14

Vaade Suurele Munamäele 27.09.14

Friday, September 26, 2014

EBAKÜDOONIAD TAAS PURKI JA PUDELISSE.

Ebaküdooniate valmistamise esimene laar sai tehtud. Kindlasti tuleb veel teha, aga alati on süda rahul kui midagi on juba purgis ja pudelis.
Mina korjan ebaküdooniaid ühe paraja posu ja hakkan neid siis telerit vaadates puhastama. Aastaid nägin ebaküdooniaid puhastades kõvasti vaeva, tegin nad neljaks ja hakkasin seemneid välja kraapima. Pangitäie järel olid käed mitmest kohast lõhki. Ma ei mäleta, kuidas see mul jutuks tuli tädi Salmega aga tema ütles, et lõikab südame ümbert tükikesi ja mingit pooleks lõikamist pole vaja. Nüüd olen juba aastaid nii teinud, läheb ikka väga kiiresti ja ka käed on terved. Kui ebaküdooniaid lahedalt käes, soovitan soojalt.
Mina teen nendest tükikestes siirupit ja pärast mis järgi jääb sellest tegin koos tavaliste õunte ja arooniate ja küüslauguga moosi talveks verivorsti juurde. Veel sai osa kuivatada ka.
Mõnus on täis pudeleid purke vaadata ja veel parem süüa.
Homseni!

Ebaküdooniad puhtaks pestud ja ootavad tükeldamist

Olen juba aastaid nii tükeldanud ja läheb väga jõudsalt.

Tükid panen ööseks kihiti suhkruga ja hommikul kurnan siirupi, kuumutan ära ja panen purki

Edasi keedan valmis suhkrusiirupi ja kallan selle uuesti tükkidele peale

Siis kurnan siirupi ära ja tükid panen ahjuplaadile pliidi peale soojasse kuivama,

Valmis siirupid pudelites ja purkides

põõsastes on veel küllalt ebaküdooniaid, mis ootavad tegemist

Osadest tegin küüslaugu moosi verivorstide juurde

Vaade Vaskna turismitalule 26.09.14

Vaade Suurele Munamäele 26.09.14

Thursday, September 25, 2014

ISA SÜNNIPÄEV

Täna on meie isa Aare-Vello Mikkelsaare 87. sünnipäev. Kindlasti pole isa enam praegu see mees kes ta kunagi oli. Isa pidas aastaid õpetaja ametit, täpsemalt öeldest, ta oli geograafia-bioloogia õpetaja ja tema suurimaks hobiks olid vanad autod. Ta ei alahindanud kunagi kedagi, kui rääkis vanadest autodest, isegi siis kui see oli väike laps. Samas ise ta autot juhtida ei oska. Ta kirjutas raamatu Võrumaa autoajaloost aga peale raamatu ilmumist, kadus tal huvi autode vastu. Selle asemele tuli huvi eestiaegse  kunsti vastu. Ta hakkas korjama ja imetlema vanasid eestiaegseid ajakirjade kaani, mis olid tolle aja kunstnike autoritööd. Vahepeal ta imestas, et ta varem selle peale ei tulnud. Muidugi on ta väga suur Võru linna ja Võrumaa patrioot. Ta rääkis põnevaid lugusid oma lapsepõlveaegsest Võrust, näiteks kuidas Võru linna elevandid külastasid.
Tänaseks on isa voodisse jäänud aga huvi ilusate asjade vastu pole kuhugi kadunud. Ta oskab rõõmu tunda lilledest, kuna ta ise enam seiklema minna ei saa, tunneb huvi teiste tegemiste vastu. Täna rääkisin talle, kuidas Türgimaal olles kogesime maavärinat. Tema kui vana geograaf tundis huvi, kuidas see ikka käis.Täna oli isa päev.
Homseni!

Lapsena isa perekond vasakult tema isa Ulrich Daniel , vend Enno, isa Aare -Vello  ja ema Herta Heleene

Meie pere vasakult esimesest reast ema Ilme, süles mina Margit, õde Reet, isa Aare-Vello. Tagumises reas õde Karmen ja vend Marko

Isa Aare-Vello  tänasel 87 sünnipäeval

Kinkisime endisele kirglikule kalamehele suitsutatud tuura. Võrus Leoki kalapoes saadaval ja väga maitsev oli


Isa sünnipäevaks läks ratsuritäht õues õide, see sai isale viidud, mis talle väga meeldis

Vana isamajake, mille ümber on armas aed

Vana õunapuu koos vana isamajakesega

Metsviinapuu aias

Roosa tsinnia

Tsinniad isa-ema aias

Sellised põnevad lilled ka isa-ema aias, kahjuks nime ei tea


Isale meeldivad sellised vanad ajakirjade kaaned, kõik tolle aja kunstnike tööd. Need meeldivad mulle ka. Ega käbi kännust kaugele kuku.



Vaade Vaskna turismitalule ja Vaskna järvele 25.09.14

Vaade Suurele Munamäele 25.09.14