Vaskna Turismitalu

Haanja Maraton 2012

2012-02-25T07:58:00.000-08:00

2011-11-01T10:50:00.000-07:00

Võida tasuta puhkus Vasknaturismitalus.

Soovidmõnusat tasuta romantilist puhkust Vaskna turismitalus koos majutuse,õhtusöögi, sauna ja üllatuskingitusega kahele inimesele üheks ööks, siis vajutaVaskna turismitalu FB lehel meeldib ja jaga seda oma sõpradega, ning sõbramängusosalejate vahel loosime 25 novembrilvälja õnneliku võitja, keda ootab Vaskna turismitalus-

üllatuskingitus

majutuskahele hubases kõigi mugavustega toas,

kuumsaun koos vihaga

Koduneõhtusöök kahele kaminatule paistel.

Järgmiselpäeval hommikusööki pannkookidega kahele

Mahedailma korral saab matkata jala Suurele Munamäele ja soovi korral külastadavaatetorni.

Võitjasaab soovi korral auhinna ka meiega läbirääkides sõbrale kinkida. Võitu rahaks ei vahetata.

Võitusaab nautima tulla 2012 aasta 31 maini, ükskõik mis nädalapäeval vabade tubadeolemasolul.

OotameTeid Vaskna turismitallu!

Rohkeminfot Vaskna turismitalu kohta www.vaskna.ee

Ahti5087359 ja Margit 56507773

Hingede aeg ja Halloween

2011-10-31T08:35:00.000-07:00

Novembris hakkab Hingedekuu, mida enamus tähistab 2 novembril hingedepäevaga, kus pannakse akendele küünlad ja oodatakse lahkunud hingi koju. Vanasti kestis Hingededepäev lihtsalt terve kuu kui hinged tulid kodu käima. Pimedal ajal küünalde põletamine on väga rahustav ja mõnus tegevus.
Täna aga peab keldi kultuurist lugupidavad inimesed Halloweeni, kus peeti pidu surnute jumala Samhaini auks. Usuti, et Surnute jumal võib neid moondada hingedeks, haldjateks või mõneks muuks üleloomulikuks olendiks.
Meile eestlastele on need tavad võõrad aga kõrvitsalaternate tegemine ja ennast kellekiks üleloomulikuks veidi õudsaks tegelaseks kostumeerimine on täitsa tavaline juba koolides, kodudes kui ka töökohtadel.
Nii ka meie pere lastele meeldib ennast ära kostumeerida ja kõrvitsaid meisterdada ja nendesse küünlaid panna ning neid imetleda aga see on ka kõik. Võõraid kombeid ja traditsioone on hea tunda ja teada aga meie omad traditsioonid ei tohiks selle kõrval ära kaduda ja ununeda. Ikka omad kõigepealt ja natuke võõraid ei tee kellelegi paha.

Ilusat Hingedeaega kõigile!

2011-10-31T08:34:00.001-07:00

Lindora laat, kapsapirukas ja kaisukaru päev.

2011-10-26T09:50:00.000-07:00

Eile oli meil suured kapsatalgud, kes puhastasid, kes lõikusid, kes riivisid ja maitsestasid ja viimaks tünni ja sisse tampimine. Nüüd on kõik tehtud, kapsatünnid hapnemas ja ootamas jõulusid. Üle jäi pajatäis riivituid kapsaid, mis sellega ette võtta. Kõigepealt tegin kausitäis värskekapsa salatit tilli hapukoore-majoneesi kastmega. Väga hea tuli aga mida teha ülejäänud kapsaga...

Eelmisel aastal ostsin Lindora laadalt väga maitsvaid kapsapirukaid, müüja ütles,et Tema vanaema tehtud. See mõnus kapsapiruka maitse meeles, hakkasin ise ka leiutama kuidas kapsapirukat teha. Mina otsustasin teha lahtise piruka, nii lihtsalt ajapuudusel valisin. Järgmine kord teen väikseid pirukaid ka.

Kõigepealt panin kapsad keema vähese vee, soola, suhkru ja maitsepipraga, ka mõned loorberilehed lisasin.
Kapsad parajalt keedetud, nõrutasin nad ära ja praadisin läbi, lisasin võid, praelihaleent (mis oli jäänud eilsest praest) ja majoneesi.
Ajanappuse tõttu kasutasin poest ostetud tainast. Taina laotasin pannile laiali ja määrisin sulatatud juustuga üle ning kallasin pannilt kapsa taigna peale ja pistsin ahju 200 kraadi juures küpsema.

Pirukas ise erilise välimusega ei ole aga maitse oli imehea. Kindlasti katsetan ka väikeste pirukatega ja erinevate tainastega.
Lindora laat, kus ma selle hea piruka ostsin, on kohe-kohe tulemas, 28 oktoobril olge kõik kohal.
See on üks mõnus vana laat, kus müüakse kõiksugu kraami-pirukatest vanakraamini välja.
Meil kohalikud Haani Naasõ ka olid eelmine aasta ja on ka see aasta müümas. Mina saatsin suitsuliha-kapsa karaskipätsikesi, kui ka magusaid karaskipätsikesi, kõigel oli minekut. Mis ma see aasta teen, ikka kapsapirukaid...
Homme rahvusvaheline kaisukarupäev. Tahtsin ka ühe armsa kaisukaru teha, kuidagi erilise ja teistsuguse kui tavaliselt. Ja tuligi nii eriline, ainult et mitte eriti kaisukaru moodi, lastele meeldis väga.

kapsapirukas

sügisesed saialilled

minu kaisukaru

Lindora laadal on ka loomi olnud, siin meie jänkud

kaisukaru näitus

Seda tahtsin ka veel lisada,et meil Vaskna talus kaisukaru näitus väljas, tule kaema...

MAHEKONVERENTS JA UMA MEKI SUURLAAT

2011-10-14T07:26:00.000-07:00

Kibuvits

UMA MEKK-mis ta niisugune on, tekib paljudel küsimus. Lihtsalt öeldes on see kohaliku Võrumaa toidu kaubamärk, samuti on see kohaliku toidu projekt, mis koondab Võrumaa toidukasvatajad, toiduvalmistajad (töötlejad) ja toidupakkujad. Kõike seda veab ühise vankri ees Ave Tamra, kes ise on väga ettevõtlik naine ja süüa oskab ta igal juhul väga maitsvalt teha.
Minu esmane kokkupuude Avega oli Võrumaa turismitegijate sügisesel õppereisil, kus külastasime ka Ave ja Kait Tamra kodu. Ekskursiooni lõpus pakkus ta kõrvitsasuppi, mis oli oivalise maitsega ja mulle sai sõnadetagi selgeks, mis asi see UMA MEKK on ja milline ta olema peab.
Soovitan kõigile, kel kunagi Ave Tamraga mingeid kokkupuuteid on, siis võimaluse korral seda imehead kõrvitsasuppi tellida. Võib-olla saab retsepti ka Tema käest aga ausalt öeldes tegime kodus ka seda imesuppi, tuli küll hea aga nii maitsev polnud ja las jäädagi mõned asjad sinna kust nad pärit on ja kus neid südamega tehakse.
Meie teeme südamega küülikupraadi ja see tuleb tõesti ka imehea välja, no ütleme igaks juhuks peaaegu alati.

Kohalik pähkel

Tegelikult tahtsin ma rääkida kahest toredast sündmusest, mis novembri alguses toimuvad ja mida kindlasti huvi korral juba nüüd ära planeerima peaks.

Esimene on

MAHEKONVERENTS http://www.voruleader.ee/et/uma-mekk-seminar-2011, mis toimub 4 novembril Võrumaa Masinaühistu ruumides Nursis. Päev algab 9.30 ja lõpeb 17.15, siis on võimalik leida endale sobiv majutuskoht ja meie vastaks Raja Teele moodi, kõigepealt soovitaks ma iseennast, see on siis Vaskna turismitalu Suure Munamäe selja taga, ilusa Vaskna järve ääres Haanjas. Õhtul kütaks sauna ja pakuks küülikupraadi ja kohalikku talukooki kohvi või vaarikavarre teega. Vaskna turismitalu asub 18 km kaugusel konverentsipaigast ja Võrru on meie juurest samapalju maad.

jõhvikad

Mahekonverents on paljude huvitavate sündmuste jätkuks nagu Sõiraseminar ja Piimapukipidu Kiidil, Seenenädal Rõuges ja Kapsapäev Alt-Lauri talus ning Suitsulihaseminar Mooska talus. Sõiraseminariks valmistusime hoolega, uurisime kodustelt ja küla pealt vanu sõirategemise viise ja retsepte. Tegime ise ka Vaskna talus kahte erineva maitsega sõira-üks klassikaline väheste köömnetega, teine tillimaitseline, minu arust tulid mõlemad imehead välja.
Sõiraseminar oli ka väga huvitav, lektoriteks olid Marju Kõivupuu teatud headuses, kuid huvitav oli veel Lätimaalt pärit praktik, kes tegi väga huvitava ja piltliku ettekande erinevatest sõiradest. Näiteks ei olnud ma kuulnud midagi rohelisest purutaolisest sõirast, mida valmistati vanal Liivimaal mõisates ja praegu Lätis ühes meiereis. Sõiraseminarist võiks kirjutada lõputult, sest tõesti peale huvitavate ettekannete oli õpetlik ka praktiline pool, parim sõirameister Võrumaal ja parim sõirameister Lätist tegid sõira tegemise kõik praktiliselt läbi.
Võtan kokku,et enne Mahekonverentsi on meil siin olnud mitmeid huvitavaid toidupäevi ja kohalikke laatasid, nüüd on põnevad ettekanded teadlastelt praktikutelt ja visionääridelt. Meie oleme ennast juba registreerinud, sest üheks huvitavaks ettekandeks, mis ma kavast leidsin on mahe- ja tavanisu küpsetuse kvaliteet, millest tuleb kõnelema Anne Ingver Jõgeva Sordiaretuse Instituudi teraviljade osakonna teadur. Kuid on ka palju muud huvitavat nii naistele kui meestele, ning toiduvahepaladeks on tervislikud Uma Meki tooted.
Päeva võtab kokku kolme Kagu-Eesti maakonnaarengujuhtide ühisettekanne- Kagu Mahevisioon.

Kartul sai võetud

Kui tahad osaleda, siis kiirematele osalemine tasuta, teistel kohapeal 10 eurot.
Vähem tähtis ei ole järgmisel päeval, 5 novembril toimuv

UMA MEKI Suurlaat Võru Spordihallis 10-16.00
http://www.voruleader.ee/uma-mekk-suurlaat-2011 , kus müügil on kohalikud talutoodangu pakkujad, kui ka muu hea parema toidu valmistajad, kuid mitte ainult.
Kokakoolitus-kohalik tooraine euroopalikus vormis on üks tegemistest.

Sült sai valmis

kivipuravik on minu lemmikutest

Võrumaa Kutsehariduskeskus pakub kohalikust mahetoorainest valmistatud Urvaste kihelkonna toitusid. Sealtkandist pärit tuntud sulemees ja teletäht Contra, seal asub Pokumaa ja Tamme Lauri tamm jne.

Kuivatatud ebaküdooniad

Lambapada õunamahlas

Toimub viktoriin, õpitoad lastele ja meeleolu pakuvad Võrumaa erinevate muusikakoolide
õpilased.
Hääd paremat saab kohapeal ja koju kaasa!
Vaskna taluga saad ühendust vaskna.talu@mail.ee

2011-10-09T11:30:00.000-07:00

Ebaküdoonia siirup ja rosinad ühe vana ja erilise Läti retsepti järgi.

See imeline retsept jõudis Vaskna turismitallu umbes 15 aastat tagasi, kui meie Vaskna turismitalu külastas väike grupp inimesi Lätimaalt ja kes pakkusid meile kaasatooduid väga maitsvaid rosinataolisi hõrgutisi.
Kuna mulle pakutu väga maitses tundsin ma kohe huvi, et mis asjad need on ja kuidas neid tehakse. Sain teada, et need on vana nimega ebaküdoonia kuivatatud viljad.
Aga pole lihtsalt nii lihtne, et kuivatad ära ja ongi valmis. Tegelikult on kolm päeva rassimist aga tulemus on nii hea, et tasub vaeva näha ja tegelikult tuleb iga kord maitse veidikene erinev ja omanäoline.

Ebaküdooniad potis

Retsept ise on siin, nii nagu meie siin sellest aru saime ja teinud oleme.

Korja vähemalt pangitäis ebaküdooniaid.(meil ilus suureviljaline ja kollane sort, mõnusam teha)
Lõika viiludeks. Minu tädi Salme õpetas, et lõika lihtsalt südame ümbert tükid, ilma et südant lahti lõikad, sest süda väga tugev ja lõhub käsi.
Pane ebaküdooniaviilud potti segamini suhkruga, suhkrut pane niipalju,et ebaküdooniad saavad parasjagu kaetud. Mina panen 1kg-1,5kg ja jäta ööks seisma.
Hommikuks on suhkur sulanud värskeks siirupiks. Kui soovid värsket siirupit, kurna siirup purki või pudelisse ja hoia külmkapis. Saab kasutada tervisliku joogi, salatite juures.Eriti kui viirushaigused kimbutavad on ta väga hea vitamiinipomm.
Edasi keeda endale suhkrust ja veest siirup enda maitse järgi. Mina olen teinud 3-4l vett ja 1kg suhkrut.
Kuuma siirupi kallan samadele ebaküdooniatele peale ja jäta hommikuni seisma.
Järgmisel hommikul kurna ebaküdooniad siirupist ja kuumuta siirup kuni keemiseni ja pane suletavatesse purkidesse ja sule kohe. Hoia jahedamas kohas.
Edasi tee veelkord siirup veest ja suhkrust ja vala veelkord ebaküdooniatele peale ja jäta veel üheks ööks seisma.
Järgmisel päeval kurna siirup, kuumuta keemiseni ja pane suletavatesse purkidesse või pudelitesse.

Siirup ilusas pudelis

Kolm siirupit andnud ebaküdooniad pane kuivama, kõige kiiremini saad kuivaks 75 kraadises avatud ahjus kuivatades. Kui on parajalt kuivad, sellised rosinataolised siis on nad söömiseks valmis.
Neid saab lisada kõiksugu toitudesse aga minuarvates on nad niisama paljalt kõige maitsvamad ja samuti armastavad nii lapsed kui noored neid nosida. Kui saad siirupit või rosinaid veidi rohkem kui ise vajad, pane see ilusasse purki, tee omanäoline silt ja ongi kingitus olemas. HEA KINGIIDEE!

Ebaküdooniad on nii ilusad kui kaisukaru.

Proovi ka Sina järele ja kirjuta kuidas välja tuli.

Ebaküdooniarosinad

Vaskna turismitalu jookides kasutame ebaküdoonia siirupit.

Mihklipäev, mihklipäeva laat

2011-09-29T08:34:00.000-07:00

Mihklipäev

Kõrvits sai valmis

Täna on imeilus sügisilm. Hommikul saatsime viimase prantsuse loodushuviliste grupi teele ja sellega tõmbasime joone alla suvistele tegemistele. Saame rahulikult hakkata tegema veidike tubasemaid tegemisi, hetkel on mul käsil ühe vaiba tegemine, õigemini isegi mitu seinavaipa on töös aga selle ühe pisema loodan mingil ajal valmis saada. Tegelikult on õues nii ilusad ilmad,et ei tahagi väga tubaseid töid teha ja õues muudkui langeb ja langeb lehti mis ootavad kokkuriisumist.

Vanasti oli Mihklipäev tõeline pidupäev, enamus saaki oli salves, ainult kapsaste ja muude juurikatega ei olnud teab mis kiiret. Ka meil on sellel aastal Ahti ema kasvatatud kapsastel hea saak, mis ootab veel tegemist. Meie peres on selline kapsategemise talgupäevad. Ühel päeval kapsad võetakse üles ja pannakse tahenema ja mõnel teisel päeval hakatakse kapsaid puhastama, tükeldama, riivima, soolama ja maitsestama ja ongi hea kogu talv omi hapusid kapsaid võtta.

Kui oled välja vaadanud läheduses mõne sarapuu ja võtad tal iga aasta võsud ära, ühesõnaga lased kõige jämedamal harul puuks kasvada, siis võid headel pähkliaastatel päris hea saagi saada. Meil üks selline kodustatud sarapuu on ja selleks aastaks on omad jõulupähklid olemas ja paras kõhutäis ka kõigil söödud.

Vanasti lasti ka Mihklipäevast karjalapsed kooli, meie tüdrukud on juba pea kuu aega koolis käinud ja Haanja Kool on üks väga mõnus ja armas kool, kus lastel õppida.
Samuti löödi Mihklipäeval oinas maha jatehti kõiksuguseid toite lambalihast. Meie ostame sügisel lambaliha Lindora laadalt ja teeme siis ühe mõnusa lambaprae. Vahelduseks tasub hoopis küülikuliha süüa, mis on väga maitsev, kui teda hästi teha. Niisama koorida kausitäis tooreid kaalikaid ja porgandeid ja lihtsalt toorelt ära süüa on ka üks õige Mihklipäeva söök. Meie teeme täna tegelikult muskaatkõrvitsat, mis on ka imehea ja ilus pealekauba. Veel tehti vanasti õlut aga meie teeme homseks Mihklipäeva laadale kalja. Homme on Haanjas koolimaja esisel platsil Mihklipäeva laat algusega 12.00, kes saab see tuleb aga oodatud on kõik. Samuti on laupäeval põnev kapsapäev Alt -Lauri talus, kus on tegemisi kogu perele terveks päevaks.

Mõnusat Mihklipäeva kõigile!

2011-09-23T07:40:00.000-07:00

Täna on sügisene pööripäev ja sügise algus.
Mis siis teistmoodi tänasest on? Täna on see põnev päev kui öö ja päev on sama pikad ja tänasest hakkab öö iga päevaga veidikene pikemaks kosuma kuni talvisel pööripäeval saavutab maksimumi, päike puhkab oma kodus ja hakkab jälle soojuse ja valguse poole minema. Kuigi praegu toimub liikumine näilise pimeduse poole, on see minuarvates liikumine sisemise valguse ja soojuse poole. Kellel seda valgust veidikene väheks kipub jääma, saab lisa anda küünla-, kamina-või lõkketule valgusest ja soojusest.
Meil siin Haanimaal kohalikel mägieestlastel komme pööripäevi Kaudimäel vastu võtta. Tehakse lõket, lauldakse, kuulatakse pillihelisid, kuulatakse ennast ja teisi ja süüakse tavaliselt lõkke peal keedetud putru, kõike head ja paremat mis kaasa toodud ja maa-all küpsetatud liha koos porgandi kaalika ja sibulaga. Iga lihatükk eraldi suure lehe sisse mähitud koos köögiviljaga. Leheks kasutatakse takja-, kapsa või rabarberilehte olenevalt aastaajast või mida lihtsam kätte saada. Tavaliselt tulevad pered koos lastega ja meie lapsed ootavad seda väga erilist sündmust, et siis koos teiste latega mängida ja tulevalgusest rõõmu tunda.
Homme Ruusmäel Rogosi mõisas kohalik sügislaat põnevate ettevõtmistega kella 12.00st.

Liha ja köögiviljad pakitud takja lehe sisse ja supsti maa alla.

Kaili ja Ahti segavad lõkkel valmistatud putru

Pööripäeval on päev ja öö samapikad

Veel saavad lambad süüa

Kibuvitsapõõsas oma täies ilus

kibuvits on väga hea vitamiiniallikas

Üks ilus kivipuravik

Naat on muutnud väga põnevalt värvi ja sarnaneb südajalehise aktiniidjaga.

Vahtrad on igalpool eri värvi

Veel kestavad ilusad ilmad ja saab veel mõnusalt õues istuda

Sügisene rukilill

On jorjenite õitsemise aeg

Head pööripäeva ja värviküllast sügise algust Teile kõigile. Hoidke oma hinged heale avatud ja laadige omi patareisid elava tule valgel.

2011-09-15T09:10:00.000-07:00

seenenäitus Rõuges

Külakiik Rõuges Ööbikuoru lähedal

Viikingiteaegne muinasmaja Rõuges

Vaatetorn Rõuges

Külastuskeskus Rõuge Ööbikuorus

Tegin täna mõmmile seeliku selga

Lepatriinu läheb ikka ülespoole, post kuhu joonistasin ikka lillesid

Lillewkauss

Tuulised päevad

2011-09-15T01:49:00.000-07:00

Ilus sügis ei ole ainult värviliste lehtedega klantspilt vaid mõnikord ka jõuliselt mässav sügisilm. Ka tuul võib olla huvitav ja lummav aga ikkagi oma turvalisest kohast.
Meie magamistoas ei ole ikka veel sooja suve järel akent ees. Võtsime selle eest suve alguses, panime ette sääsevõrgu ja väga mõnus magada kuni siiamaani. Suurte tuultega eriti mõnus, kuuled kuidas tuul puhub, ulub, raputab ja teeb igasugu trikke. Kui panen lõuna ajal meie pesamuna Johanni magama, on kerge teda tekki peale meelitada. Räägin tuulepoiste tööst ja sellest, et teki all ei pane ta meid tähelegi. Kuulame kahekesi tuule häält mõnusalt jahedas toas ja uni ongi kohal ja mitte ainult Johannil vaid minul ka. Väga raske on ennast sealt mõnusast pesast välja sundida ja midagi igapäevast ja asjalikku teha, nagu näiteks koristada, pesta pesu ning teha õhtusöök valmis.
Üldse on mõtted kuidagi hajevil ja haarad natuke siit ja siis natuke sealt. Mulle tundub, et terve Eestimaa käib seenel ja teeb huvitavaid seenetoite. Rõuges oli põnev seenenädal ja kogu nädala oli väljas seenenäitus. Käisime lastega seenenäitusel, kuulasime ka muusikat ning ostsime Silvi Kohu väga huvitava seeneraamatu "Mida teha seentega". Müüjaks autor ise ja saime ka pühenduse sisse, mina julgeks seda raamatut küll kõigile soovitada. Ei ole aga kusagilt kindlat vastust saanud, kas tõmmuriisikas on ikka hea söögiseen, või on tal imelikud kõrvalmõjud nagu eelmisel aastal "Eesti Ekspressist lugesin". Kui teadjate käest küsisin, siis nemad kinnitasid, et hea söögiseen, mis ta maitselt tõesti on.
Peale seenenäitust läksime Rõuges Ööbikuorgu, saime veel viimast päeva sellel sügisel külastada Ööbikuoru keskust, kõik lapsed said oma õnneloosid osta ja olid oma ilusate lillepottide ja riidest koti üle väga õnnelikud ja mina Ivar Jõgeda kunstnikukäega tehtud lõikelaua üle.
Sellel suvel valmis Rõuges Linnamäe äärel viikingiteaegne muinasmaja, mida tahtsime oma silmaga üle vaadata ja käega läbi katsuda. Väga põnev maja, mis valmis moodsaid tööriistu kasutamatta ja vanaaegseit töövõtteid kasutades. Kel rohkem huvi saab lugeda www.muinasmaja.edicypages.com
Suurel külakiigel Tindioru serval oli mõnus kiikuda ja mõtteid mõlgutada.
Tahaks nii palju ette võtta, meisterdada, kirjutada, kaunistada, joonistada aga see sabast kinnisaamine on raske. Täna tegin ühele armsale kaisukarule triibuseeliku selga ja vaatasin vana suusavõistlustel saadud puukausi, kuhu ma tegin lillekesed peale, sest ka tema oli ära väsinud, üle ja õlitasin ära.
Nüüd läheb mul küll kiireks, sest pean Johannile rattaga Haanjasse lasteaeda järgi minema. Ta käib poole päeva kaupa teiste lastega mängimas ja kõigest toredast osa saama,mida lasteaias pakutakse. Pärast panen fotod ka ülesse, seniks mõnusat tuulist ilma ja tublisid tegemisi Teile kõigile.

Tervete looduspark-inimestele kes armastavad muinasjutte.

2011-09-09T02:11:00.000-07:00

Miia ilusat seenemajakest kallistamas

Tore kükitada, kui peaks sadama hakkama

Mina ja armas päkapikk

Kõigile oma

Need vahvad kukeseened

Loomi tutvustav infotahvel kahjuks ainult Läti keeles aga väga ilus

Metsavalvurid Metsakunigriigist

Taga uhke Metsakuningas

Mölder-päkapikk

Midagi läks valesti, mis see on?

Nõiamaja

Küll on vahva ronida

Päkapikkude maa-alune käik, kust lapsed said läbi ronida

Metsaraudtee

Väike ämblik

Veski koos Miiaga

Nagu eile alustuseks ütlesin viibisime augusti alguses rahvusvahelisel Green Weeki nädalal, mis toimus Tervete looduspargis Lätimaal Leedu piiri lähedal. Enne seda reisi ei olnud ma sellisest kohast nagu Tervete midagi kuulnud ja kõigi kaartide pealt seda kohta ei leidnud ka. Tegelikult väga eriline koht ja väga eriline nimi eestlaste jaoks, nagu looduspark oleks tervetele inimestele mõeldud, igal juhul nimi meelest küll ei lähe.
Tervete loodusparki tasub kindlasti tulla koos lastega ja enamus radasid saab läbida koos lapsevankriga.
Looduspark laiub 1200 ha suurusel alal, külastajatele on hooldatud ~400 ha suurune ala ja see on omakorda jaotatud teemade järgi põnevateks teemaparkideks.(Päkapikumets, Muinasjutumets, Nõiamets jne)
Päkapikumetsas on pisikestest päkapikumajadest koosnevad päkapikukülad. Igas külas elavad erilised meistrimehed-puusepad, veskimehed jne. Eriliseks teeb selle kõik see, et lapsed saavad ja mahuvad nendesse majadesse sisse, samuti on seal üks käik suure puu alt läbi, mida mööda lapsed saavad ise pugeda ja tunda end tõeliste päkapikkudena. Samuti on iga küla juures illustratiivne infotahvel, just selle küla meistrimeeste elust ja oskustest. Kui nüüd veidi viriseda, siis need ja üldse kõik infotahvlid on ainult läti keelsed. Muidugi saad looduspargi keskusest osta kaardid kaasa aga ikkagi sooviks natuke rohkem teada. Kui minna grupiga siis tasuks mõni programm valida, saab rohkem teada aga lastega koos vabalt joosta ja kõndida omas tempos on ka väga tore. Kui tahta ikka kõik kohad mõnusalt läbi vaadata, proovida ja mängida siis läheb ikka terve päev ära ja ausalt ühest päevast jääb ikka väheks küll.
Päkapikumetsa kõrval on suurte puust seente mets, lapsed tundsid seal nagu Alice Imedemaal. Neid seeni oli palju, nad olid väga tõetruud ja oma tõelise karakteriga. Nende otsas sai turnida, nende alla sai pugeda ja neid sai ka õppida. Sooviksin väga,et meilgi oleks selline imeline seenemets Vaskna talus
Päkapikumetsast Muinasjutumetsa oli veidike maad ja seda mööda kõndides sai teha kõiksugu harjutusi ja ronimisi, nii et ei pane tähele kuidas juba kohal oled. Muinasjutumets jaguneb Metsakuninga- ja Nõiametsaks, samuti on seal metsloomade ja putukate mets.
Erinevad metsad on kõik piiripostidega tähistatud ja samuti on seal palju erinevaid radasid mida mööda käia. Meil õnnestus väga põnevas nõiametsas ikka veidike ära eksida, nii et tekiski tunne et oled tõelises Nõiametsas ja tee siit välja ei olegi nii kerge.
Metsakuninga Metsa kõige kõrgema mäe otsas oli Metsakuningas ise, seal olid troonid, kus sai peal istuda, varandusekirst ja elusuuruses puust hobused.
Lastele meeldis veel mänguväljak Muinasjutumetsa kõrval, kus oli põnev labürindis ennast proovile panna.
Tervetelt on pärit kuulus lLäti kirjanik Anna Brigadere, kelle muinasjututegelaste järgi puuskulptuurid metsa tehtud ongi. Üllatuseks oli seegi,et looduspark juba 50 aastat vana on ja sellest eestis midagi kuulda ei ole olnud.
Kes tahab alguses paremat ülevaadet erinevatest metsadest, või lihtsalt ei saa nii palju kõndida saab sõita muinasjuturongiga ja vaadata ja kuulata lugusid rongist. Loomulikult sellest jääb väheseks aga alguseks on ta väga hea, tead kuhu minna ja millises järjekorras.
Peale metsas matkamise on siin 3 muuseumi, vana kloostri varemed, õllepruulimiskoda, mida saab külastada ja kus saab õlut degusteerida, hobusekasvatus, viinamarjaaed, Plavenieki talu ravisaunaga, Dzintarlaci külalistemaja tulbikollektsioon, kuhu meie veel üldse ei jõudnudki, kuna teemametsad olid nii huvitavad.
46 km kaugusel asub kuulus barokiajastu parim näide Lätimaal Rundlale loss.
Süüa sai looduspargi kohvikust Mammadaba, mis tähendab Emake Loodust ja on ka looduspargi moto.
Rohkem infot www.tervetesnov.lv
Meie soovime Tervete loodusparki külastada kindlasti veel, kui Sind viib sinnakanti tee astu läbi või miks mitte võtta ette reis Tervetele.

Olen jälle tagasi

2011-09-08T11:37:00.000-07:00

Ahti ja tüdrukute korjatud jõhvikad

Nad on ju nii ilusad...

Ebaküdooniad on valmis ja ootavad tegemist

Ilmad on veel nii mõnusad, et hea kiikuda ja päikes nautida

Roosid on ikka imeilusad

Meie lillevankrisse on ilmunud kenasid seeni.

Vaade Vaskna turismitalu õuelt saarele, kust jõhvikad korjati

Mõnus ilus september käes, lapsed koolis, külalisi liigub juba harvemini ja jälle on jaksu kirja panna mis parajasti käsil, mis tulemas ja mida huvitavat sai nähtud ja kogetud.
Suvi oli ilus, kiire ja töine, külalised olid huvitavad ja õhtuks enam jaksu arvuti taha istuda ei olnud. Töö kõrvalt sai augusti algul osaletud Green Week`il Tervete looduspargis Lätimaal. Väga armas sündmus ja korraldus aga lihtsalt vapustav oli see koht ise-Tervete Looduspark, koos imelise muinasjutumetsaga. Seda metsa nii ühe sõnaga ära ei kirjelda, nii et ma lähiajal tahan fotod sealnähtust üles panna ja mõne komentaari ka juurde lisama. Kõige selle eest peame me tänama Erki Peetsalu, kes meid sellisest vahvast ettevõtmisest teavitas ja osalema kutsus. Erkil endal oli seal ettekanne vastutustundlikust ajakirjandusest ja seal rääkis ta ka huvitavalt. Hetkel on Erkil kiired ajad ees, kohe kohe oktoobrist hakkab ilmuma National Geographic eesti keeles ja Erki Peetsalu on seal peatoimetaja. Miks meie nii õnnelikud oleme, üheltpoolt sellepärast et NG on meie peres käinud juba 1969 aastast, väikeste vaheaegadega ja tore on lugea seda väärt ajakirja eesti keeles, sest kui aus olla, mina ikka kõigest aru ei saanud aga pildid ja kaardid aitasid. Teisalt oleme kogu perega õnnelikud, sest Erki ja Mari olid aastaid meie head külalised, enne kui nad Tallinnast siia Haanjamaale päriseks elama tulid. Kui läheb neil hästi oleme ka meie rõõmsad. Kui külalised meie talust lahkuvad siis ma mõttes või kui ma üksi olen soovin,et neil tee hästi kulgeks ja et neil õnne ja armastust oleks.
Septembri algus on küll väga ilus ja soe olnud. Ahti ja tüdrukud käisid Vasknasaarel jõhvikal ja tühjade kätega nad igal juhul tagasi ei tulnud, vaid vaadake ise fotolt.
Terve see nädal Rõuges seenenädal, kus on seenenäitus, seentega värvimine, seenepaja tegemine, seenehoidiste konkurss ja pühapäeval lõpeb laadaga. Tahaks ise ka laupäeval minna aga kes siis kartuleid võtab. Küll saavad kartulid võetud ja seenepeolt, kuidas sa siis seda teisiti nimetad, läbi hüpatud aga ühte ma luban, hoian Teid asjaga kursis.

Laadad on toredad, tulge Vastseliina Suurele Maarahva laadale.

2011-06-17T07:14:00.000-07:00

Imeline Vana Petserimaa keraamika Vastseliina laadal

Laada teevad kindlasti eriliseks loomad, sellel pildil küll Merli kodus koos papa küülikuga, mammadel väikesed pojad

Mulle on väiksest peale laadad väga meeldinud, vist teistele inimestele kah, miks muidu laadad nii rahvarohked on. Mäletan kui ma 5 klassis käisin ja meil oli õues parasjagu geograafia tund, kui laadakarneval kogu laulu ja tralliga lähedalt mööda läks. Olin nagu Buratiino, kes kooli asemel laadarongkäiku vaatama jooksis. See oli nii eriline, enamus oli hobustega ja mingiks teemaks riietunud.Üks hobuvanker oli saunaks tehtud ja kõik kes seal peal olid, olid saunalised, vihtlesid kõvasti ja viskasid leili, jah päris saunaahi oli ka seal vankri peal. Mina vaatasin suu ammuli tee ääres ja see kõik oli nii põnev ja huvitav.
Koolis tuli küll selle jooksmise pärast ikka väike jama ka aga see laadakarnevali rongkäik oli ikka väga eriline, mida mäletada ja lastelegi rääkida. Imelik,et tänapäeval laatadel selliseid põnevaid kostümeeritud koos puhkpilliorkestriga rongkäike enam ei ole. Võiks ju olla. Minu isa näiteks rääkis, et kunagi Esimese Eesti Vabariigi ajal olevat Võrus isegi elevandid rongkäigus marssinud ja see oli temale erilise mälestuse jätnud.
Rongkäik oli omal ajal vägev aga ka laat vähem huvitav ei olnud. Esimene asi kus ma oma vähese raha kulutasin oli õnneloos, unistusega midagi suuremat ja paremat saada. Mitte kunagi ei võitnud ma mingist pisiasjast enamat aga mu usk lapsena õnneloosi võlusse ei kustunud kunagi. Kui raha otsas ei tahtnud me laadalt lahkuda vaid hakkasime sõpradega pudeleid korjama. Igaljuhul jäätist sai lohutuseks söödud, samuti mäletan laadal seda šaslõkiküpsetamise lõhna ja mäletan, et ka minagi kunagi toore šaslõki ostsin, vanasti müüdigi tooreid šaslõkke ja igaüks sai ise küpsetada. Mäletan, et küllaltki pekine oli see minu šaslõkiliha aga kui ma ta kuidagi ära jõudsin küpsetada siis maitsev oli ta igaljuhul. Meeldis see laadamelu ja inimeste sagimine, isegi laadaplats tundus imearmas, mäletan kuidas läksin sinna turuplatsile kui laata ei olnud ja kui imelik -kuidagi kurb ja mahajäetud kõik oli.
Mäletan kui me olime kohe abiellunud oli ka Võrus laat, aasta 1988, oli kuulda et laadale tuleb müügiks dresse, tulime juba öösel järjekorda seisma, me ei olnud kaugeltki esimesed, kes seisma olid tulnud. Hommikul oli jube möll ja trügimine, igaljuhul mingeid meie unistuste dresse ei olnud ja kogu meie seismine asjata, et mitte päris tühjade kättega sealt ära tulla, saime osta meie väikesele tütrekesele puuvillase dressipluusi ja püksid. Niipalju siis jubedast trügimisest ja laadamöllust, otsustasin, et ma enam öösel kuhugi järjekorda seisma ei lähe ja õnneks nüüd 23 aastat hiljem, enam ei olegi vaja kusagil öösel järjekorras seista, aga laadajärjekorrad on tänapäevalgi, kuid juba hulga rahulikumad ja viisakamad.
Homme saab siis jälle lapsepõlve unistustemaale- suurele tõelisele Vastseliina Maarahva laadale, küll ilma rongkäiguta aga ikkagi väga põnevale sündmusele. Haanimaal ei taheta ürituse sõna kasutada, üritus on selline asi,et üritasin kõvasti aga välja tuli nagu alati. Sündmus seejärel on selline pidu või tähtpäev, mis jääb heas mõttes kauaks meelde ja sellest räägitakse rohkem kui üks päev. Niisiis valik on Teie, millist sõna kasutate kui kuhugi sammud seate.
Mis mulle tänapäeval laadal meeldib- muidugi käsitöö, loomad, taimed, huvitavad erilised asjad, laadatoidu lõhn ja samuti see ammune unistus-laadamelu, mis mulle jooksujalad kunagi alla pani. Muidugi ma naudiksin seda laata rohkem kui ma ei peaks kedagi süles tirima ja samas kartma,et teised ära kaovad. Aga samas kõigil on õigus laadast rõõmu tunda ja oma lapsepõlvemälestused just siit saada.

Muusikud Vastseliina laadal

Puust auto ja Merli Vastseliina laadal

Päkapikud Vastseliina laadal

Mis onn need erilised asjad mida laadalt otsin, ükskord ostsin ühe mehe käest kaks puust tehtud kurepesa koos kurgedega, sain need lillevankrisse panna ja seal on nad rõõmuks kõigile, nüüdseks juba pisut kulunud aga armsad asjad igaljuhul mida ei saa kusagilt mujalt kui trehvad sellise toreda mehe otsa laadal, kes selliseid ilusaid asju oma hinges kannab ja kätega valmis teeb. Tihti olen ostnud oma kaltsunukkude kollektsiooni mõne vahva ja erilise nuku, või on see mõni pisike käsitööehe või korv. Samuti laadavahvlid ja laadapuder on imehead, tulge Teiegi homme laadale, siis koos on hea arutada, mis selle aasta laadal toredat ja huvitavat oli. Kohtume homme ja ülehomme Vastseliina Maarahva laadal.

Vaskna turismitalu saab pühapäeval täisealiseks ja meie seiklustest Ameerikas ja Venemaal.

2011-06-01T11:53:00.000-07:00

Vaade Vaskna järvele

See oli juba 18 aastat tagasi, 1993 aasta 5 juunil kui Vaskna turismitallu jõudsid esimesed külalised ja veel kaugelt Saksamaalt. Kui lähedaseks on praeguseks ajaks saanud tõeliselt kauged maad, aga Saksamaa on juba päris lähedal, siinsamas meie Euroopas. Aga sellel kaugel ajal oli meie Eesti riik veel väga noor ja välismaalased ööbisid ikka hotellides, mitte kusagil maal talus.
Poolteist aastat enne esimesi külalisi 1991 aastal oli meil võimalus külastada Ameerika Ühendriikides oma kauget tädi ja me olime ka esimesel välisreisil. Nägime palju huvitavat, mida me Eestis kodus kunagi näinud ja kogenud ei olnud ja see oli ka esimene tõsine kokkupuude kapitalistliku majandusega. Mõned asjad tegid ikka tõsiselt hirmu, me ei teadnud tollel ajal mis tähendab tervisekindlustus ja kuulsime teistelt, et kui meiega midagi juhtub võib tädil maja käest minna. Igaljuhul tundus see väga jube, sest tulime ju ühiskonnast kus arstiabi oli tasuta. Kui sellised asjad kõrvale jätta siis oli põnev näha poode, mis kõik olid otsast otsani täis kaupa ja ostjaid oli vähe või parasjagu. Esimest korda nägime selliseid suuri kaubanduskeskusi linna ääres, mis nüüd ka meil täiesti tavalised on. Oli novembri algus ja tädile tulid iga päev jõulukataloogid, mis oli imeilusat kaupa täis. Kui palju häid ideid, need ilusad kataloogid võlusid mind niipalju,et võtsin neid katalooge ka koju kaasa. Praegu on kataloogid meil täiesti tavalised aga selliseid kvaliteetkatalooge ei ole ma muidugi siin näinud.
Üks väga eriline kogemus oli Chicagos ühe kaubamaja vaateaknaid nähes. Seal oli kogu Tuhkatriinu muinasjutt, muinasjutuvestja luges, muusika mängis ja Tuhkatriinu läks liikudes ballile. See oli imeilus,eriti veel minule suurele muinasjutusõbrale. Neid imeilusaid vaateaknaid tuldi vaatama nii kaugemalt ja lähemalt ka Ameerikas. Midagi sellist pole ma ei Eestis ega kusagil Euroopas näinud. Eestis on vaateaknad vaeslapse osas, ainult Võru linnas on üks imeilus Leeri lillepood, kus on imeilusad vaateaknad, mis mulle tuletavad meelde seda tohutult ilusat muinasjuttu.
Ameerikas sai nähtud seda äride paljusust suurte teede äärtes, toidukohti, tanklaid ja majutuskohti.
Tekkis mõte ja usk, et meilgi Haanjas Suure Munamäe taga võiks üks ilus ja armas kogu südamest tehtud majutuskoht olla. Ka see sai Ameerikas selgeks,et heasse kohta sõidetakse ka Ameerikas kaugele, kuigi igal pool on kohti kuhu minna palju ja suust suhu reklaam töötab. Ning ja kui hea on meie kodune eesti toit, kuigi seal olid poed kaupa täis ja kõik toit oli ilus ja ahvatlev oli see väga tehislik ja meie tolleaegne kõik ise tehtud suu tundis eriti teravalt igatsust naturaalse toidu järele. Chicago Eesti Majas pakuti väga head ja naturaalset eesti toitu. Ka meie tädi pakkus meile parimat toitu aga toitus mis poes saada oli , oli tehis maitse juures.
Piletid olid meil ostetud Aerofloti lennukile aga me ei teadnud, et me pidime sinna veel helistama üle, et me ikka tagasi koju läheme ja meie kohad olid välja müüdud. See oli tohutu möll mis seal lennujaamas toimus, kotid said peale aga ise jäime maha. Meid oli 11 inimest, kes enam lennukisse ei mahtunud ja õnneks oli meie seas kaks toredat advokaati Venemaalt, kes meile kõik õigused välja nõudsid. Me saime tasuta majutuse ja õhtusöögi, järgmisel päeval pidi Aerofloti töötaja meile uued piletid tooma, lennule New Yorki ja sealt edasi Moskvasse.
Hommikul oligi pilletitooja kohal ja kõigile piletid olemas peale meie ja ühe Armeenia mehe. See oli jube hetk, et kas tõesti jääme maha ja kodu ei saagi. Rääkisime oma murest meie juba sõpradeks saanud advokaatidele ja nad olid väga üllatunud et meie pileteid ei saanud. Nad lubasid selle asja korda ajada ja tulidki piletid teisest taskust välja. ME EI TOHI UNUSTADA, ET AASTA OLI 1991, Eesti oli lahkunud Nõukogude Liidust ja nii taheti meid kas hirmutada või raha välja pressida. New Yorgis oli meil pool päeva aega, aga hirm oli suur ja me lennujaamast kuhugi minna ei julgenud. Mõtlen väga soojate tunnetega meie sõbraliku mahajääjate grupi peale, kellest enamus olid vene rahvusest väga toredad inimesed, tänu kellele me lõpuks koju saime aga kelle kontakte meil kahjuks ei ole. Moskvas lennukist maha astudes tundsime, et me oleme juba kodus, sest seda süsteemi me tundsime, see oli meile tuttav aga kas ikka oli.
Moskvast Eestisse saamisega oli meil ikka palju tegemist. Kuna me jäime lennukist maha, siis läksid luhta ka meie rongipiletid Eestisse, kui meie viimasel minutil raudtejaama jõudsime olid kõik piletid terveks kuuks välja müüdud ja häid advokaatidest sõpru ka enam ei olnud, jäi loota ainult iseendile,et kodu saada. Kahjuks olime me minnes kogu raha lennujaama restoranis raisanud, kuna arvasime, et meil on kõik olemas aga kahjuks me eksisime. Rong pidi väljuma 15 minuti pärast ja me palusime väga reisisaatjat, andsime oma kogu vene raha ülejäägi ja 1 dollari ja meid kolmekesi võeti peale, pandi kupeesse ja anti veel sooja teed ka. Me olime liiga väsinud,et hirmu tunda,et võibolla võtab meid "jänesid " kontroll kinni ja tõstab suvalises jaamas maha. Aga meie olime oma unenägudes juba kodus ja hakkasime turismitalu pidama...

Imeline Vaskna järv.

2011-05-24T08:30:00.000-07:00

Soine Koprasaar, kus asub vana koprapesa

Vaade Vaskna järvele ja Vaskna turismitalule linnulennult

Vaade poolsaare suunas, kus vanal ajal võis olla kaitselinnus

Paadisõit Vaskna järvel

Meil on õnn elada ja Vaskna turismitalu pidada Haanja suurima -Vaskna järve ääres. Nii me tunneme seda ilusat ja omapärast järve natuke rohkem kui teised inimesed, sest järve ääres rohkem elamisi ei ole. Samas on aastaid Vaskna järve ääres puhanud ja laagris olnud hulgaliselt inimesi, kellel on sellest ajast ilusad mälestused ja nemad peavad ka meie ilusat ja armast järve väga kalliks. Samuti tunneb vähemalt pool Eestit Vaskna järve Munamäe tornist tehtud vaate pärast, sest seda ilusat vaadet on paljud kuulsad fotograafid kasutanud juba Esimese Eesti Vabariigi ajal, Nõukogude ajal ja samuti praegusel ajal. See vaade nagu sümboliseerib Lõuna-Eesti ilusat loodust. Paljud inimesed muidugi ei teagi, et selle ilusa vaate taustal olev järv Vaskna järv on.
Legend räägib, et Kalevipoeg tulnud Venemaalt ja olnud väga väsinud, otsinud siis sobilikku unepaika ja leidnud selle Haanjast. Padjaks kuhjanud veidike pinnast ja sammalt, nii tekkis Suur Munamägi ja jalad ulatusid sinnapaika, kus praegu on Vaskna järv. Peab mainima, et meie talu just Kalevipoja uneasemel on.
Legende on teisigi, eriti Vaskna järve saarde maetud Rootsi kuninga kullast, isegi märgiga kivi on järves, mida kõik saavad paadiga vaatama minna. Praegu meeldib see märgiga kivi kahele valgele luigele. Samuti on arvatud, et Vaskna järve saarte peale vanal ajal inimesed sõjapakku olla läinud ja neil palkidest oma salateegi olemas olnud. Igaljuhul arheoloogid seda salateed üles ei leidnud. Veel olevat seal Vasknasaarel vanal ajal maalinn olnud, koht on nagu amfiteatris.
Koprasaarel on koprapesa, praegu nad seal ei ela, elavad Vaskna järve kaldal. Kopraid olen ujumas näinud mitmeid kordi, ükskord isegi terve perega, ilus vaatepilt oli. Samuti on üsna ehmatav kuulda kopra sabalööki kui kõnnid hilisel tunnil mööda kaldarada.
Ükskord aastaid tagasi kui mu hea pinginaaber mul külas oli, leidsid nad vees suure surnud kopra, tõmbasime ta välja ja viisime metsa alla. Nägin esimest korda kopra suuri kollaseid hambaid ja imelikku nahkjat saba. Järgmisel päeval kui tahtsime kopra maha matta, oli kobras kadunud ja mingeid jälgi ka kusagil polnud. Jäigi mõistatuseks kuhu ta kadus, sest see kobras oli vees väga raskeks läinud ja tõsta oli teda väga raske.
Kalameestele meeldib Vaskna järvel nii ilusatel suvehommikutel kui ka külmadel talvepäevadel. Tihti tulevad nad rõõmsalt saak kotis, kuid tuleb ka ette päevi kui tullakse järvelt tühjade kättega. Enamus kalamehi soovib haugi kätte saada ja mina olen näinud kui on püütud 8,3 kg haug. No see oli küll nii suur kui krokodill, päris jube hakkas, et nii suure kalaga koos järves sai ujutud. Selle püüdsid ühed meie kallid ja kauaaegsed püsikliendid, keda jälle nähes on sama rõõmus meel kui häid sõpru kohates. Kui nad 15 aastat tagasi meie talu leidsid, ütlesid nad, et ei räägi meie kohast kellelegi, et muidu nad ise kohta ei saagi.
Minu isa oli kalamees aga meie peres suuri kalamehi pole, kuigi noorematele tüdrukutele on see väga meeldima hakkanud. Eriti maitsvad on väikesed ahvenad praetult, samuti värskelt suitsutatud latikas ja ahjus küpsetatud linask.
Sügisel on järvel ilusad värvid, erilised lõhnad ja kurvad hääled. Koprasaarel ja teisel pool järve soos oleme jõhvikal käinud ja sügisel ilusa ilmaga on see imetore.
Meil on järve ääres tünnisaun, kust saab kohe saunast vette joosta või talvel jääauku hüpata. Tavaliselt on see väga tore ja paljud külalised tulevadki selle jääaugu pärast. Aga ühel jaanuarikuu päeval tehti seal ühte reklaamklippi, kuid ilm oli selle talve karmim, kõle tuul päev läbi krõbeda pakasega. Jääsuplejad käisid sauna ja jääaugu vahet ja olid väga rõõmsameelsed aga filmimeestele oli see suur katsumus aga nad pidasid terve päeva vastu, see on ka lihtsaltime. Sellest tegemisest on youtubis väike videolõik aga külma peal ei ole.
Kui vähegi ilma on talvel ka püürhäll (jääkarusell ) järve peal. Rõõmu on sellest nii suurtel kui väikestel.

Vaade järvelt Vaskna talule (ees tünnisaun)

Üksik luik

Püürhäll

Praegu on aga paadisõidu ja suplemise hooaeg. Tihti külalised küsivad järve olemasolu kohta, meie arvame, et on kõvad kalamehed tulemas, aga ei. Tihti ei minda kordagi järvele aga järve olemasolu on paljudele vaatamiseks väga tähtis. Nii see on, seda rõõmu Vaskna järvest tunneme oma perega ja saame seda paljude paljude inimestega jagada.

Matk Luhasoosse

2011-05-15T08:44:00.000-07:00

Küüvits õitseb

Sookail

Armas soomänd laudtee ääres

Luhasoo asub Kellamäe külas, Rõuge vallas Läti piiri ääres. Sinna on tehtud 4,5 km pikkune õpperada, mis kulgeb mööda laudteed ja mille ääres on rabaelu tutvustavad infotahvlid.
Meie läksime RMK Haanja infopunkti korraldatud matkale 15 mail ja ilm oli hommikul päris jahe.
Matkajuhiks oli Alvar Vodi, kes avas metsa-ja sooelu saladusi haani keeles. Huvitav oli kuulda, et metsas ei karjuta vaid kui on vaja midagi teistele hõigata, siis tuleb seda laulvalt teha. Samuti tuletas ta kõigile meelde, et looduses ei jäeta midagi enda järel maha, oli üllatav näha, ikka on veel Eestimaal, isegi peale Puhastustalguid, kes viskavad enda järel pudeleid, pabereid ja konisid maha. Seekord sai need jälle üles korjatud.
Soo ise oli väga ilus, oli just varsakabjaja küüvitsa õitsemise aeg. Turbasammal oli kohati imeilus, erkroheline, pisikesed küüvitsa roosad õied olid selle taustal väga õrnad.
Rabale kõige iseloomulikum taim- sookail veel ei õitsenud ja jaheda ilma tõttu veel iseloomulikult ei lõhnanud. Peale turbasambla olid ka teised samblad väga ilusad ja erksad. Tutt-villpea eelmise aasta valged villatutid andsid siin seal põnevaid valgeid laike.
Laudtee jõuab raba keskel oleva Mustjärve äärde, mille ümber kulgeb rada edasi. Järve vesi on tumedat värvi ja seda võib joogiks-söögiks kasutada aga mineraalainete vähesuse tõttu ta ei pidanud janu ära võtma. Eelmisel matkal käisime järves ujumas, meile väga meeldis, kuigi vette minekuga ja välja ronimisega oli pisut tegemist. Vanal ajal sood kardeti ja suhtuti suure kartusega, sinna mindi sõdade ja taudide eest pakku.
Keset sood asub Meiesaare nimeline saar, kus asubarmas matkamajake, kus saab ka ööbida, Kui meie matkaseltskond saarele jõudis olid seal majakeses ööbijad, kellel oli välja tehtud lõke, kus nad keetsid kannus teevett. Ka meie saime lõke ääres istuda ja ennast tule paistel soojendeda. Samal ajal Silver Näkk õpetas huvilistele, kuidas puu vanust saab spetsiaalse puuriga kindlaks teha. Suurematel lastel oli suur huvi selle meetodi vastu. Majakeses on ilus maakividest ahi, puud tuleb raja algusest ise kaasa võtta.
Meil oli kaasas pesamuna Johann ja meie hakkasime sama teed pidi oma tempoga tagasi minema. Teised läksid teise saareni üleujutust vaatama. Meie saime seda imeilusat turbaasammalt laudtee ääres imetleda. Turbasambla saab panna haava peale, ta on antibakteriaalne ja looduses häda korral abiks.
Pisikesed rabamännid on huvitavate kujudega nagu bonsaid Jaapani aias.
Väike Johann sai kõndimisega hästi hakkama, kuigi teda sai ka kordamööda süles kantud, soovitaks Luhasoo matkarada väikeste lastega peredele, suuremad lapsed saavad juba väga hästi hakkama.

Maakividest ahi matkamajakeses

Matkajuht Alvar Vodi räägib turbasamblast

Alvar Vodi näitab kuidas puudel vanust mõõta

imeilus turbasammal ja jõhvikas

Laudtee läheb mööda Mustjärve kallast.Pildil Johann ja Miia

Varsakabi

Lapsed lõkke ääres

Samblapuu

Sookail

Küll on maitsev puder

Minu lemmik erkroheline turbasammal

Matka lõpus oli meile imehea pudru ja koogid Kaili Vodi valmis teinud. Kõigil olid kõhud väga tühjad ja toit maitses hästi. Suur tänu ks Krista Näkile RMK Haanja infopunktist. Tasub külastada ja küsida nõu matkaradade kohta RMK kodulehelt kui ka infopunktist.

Huvitav Plaksi küla

2011-05-09T00:12:00.000-07:00

Vilberti pisike koer Tšämbuli, kes jaksab süüa rohkem kui Vilbert

Vaskna turismitalu asub Haanjamaal Plaksi külas. Mis küla see nii põneva nimega on? Plaksi küla asub kahe "mägijärve" Tuuljärve ja Vaskna vahel ja Suurele Munamäele on siit ainult kiviga visata. Suur maantee Ruusmäele lahutab küla pooleks, enamus talusid jäävad Võru poolt tulles paremale poole teed, kus asub ka Tuuljärv. Vaskna talu, Sarapuu talu ja Vilberti elamine jäävad vasakule poole teed ja vasakpööre sinna toimub suure Plaksi mäe pealt.
Kui meie 1990 aastal Plaksi külla elama tulime, oli esimesed inimesed, kes meid lahkelt vastu võtsid, naabrimemm Paula ja tema pojapoeg Mati. Paula jutustas meile ka esimesed pärissündinud lood Vaskna saarele peidetud Rootsi kulla kohta. Paula enda elu oli väga raske olnud, pikad aastad koos kahe väikse lapsega Siberis, hiljem kodumaal tütre surm. Kurvastusest aitas üle olla kahe tütrelapse kasvatamine ja koolitamine. Mati järgi hakkasime ka meie Paulat vanaemaks kutsuma, kuigi ta meie vanaema ei olnud.Kui vanaema midagi küpsetas, siis pakkus ta meile ka ja toidud olid tal alati väga maitsvad. Kui me turismitalu hakkasime pidama, siis telefoni meil ei olnud ja tollel ajal võimalust panna ka ei olnud. Vanaemal ja Matil oli telefon ja nad lubasid kasutada oma telefoni ka meil. Kuidas see käis. Me ostsime omale turu pealt raadiopikendusega telefoni ja üllatav küll aga ta toimis põrina saatel 700 m kaugusele meie tallu. Igaljuhul aitas see meid palju ja me saime oma turismitaluga algust teha. Naabriperel oli küll seda telefonihelinat tunduvalt rohkem kui vaja aga nad ei teinud sellest iial juttu. Suur tänu selle kõige eest. Kui me olime juba turismitalule alguse tehtud saanud, kadus peale põuast suve meie kaevust vesi ja uut ei jõudnud ka kaevata. Jälle olid abis head naabrid, kes lubasid aastaid oma kaevust vett võtta ja turismitalus teda kulub. Nüüd on meil oma kaev aga rasked aastad ei lähe nii kergelt meelest.
Vanaema rääkis kuidas vanasti tema vanemad mäe peal koduküülikuid lahtiselt pidasid ja kuidas need jänkud kutsumise peale kohale ruttasid. See võis küll armas vaatepilt olla, sest ka meie pidasime sellest ajendatuna aastaid jäneseid vabalt ja nad hoidsid oma kodu ja kuhugi metsa ei jooksnud, mis tundub ka väga müstiline. Ainult ühel päeval oli neid liiga palju ja nad tegid ühel talvel õunapuuaiale ja haljastusele lõpu peale ja siis pidime meie vabapidamise ära lõpetama, kui kurb see ka ei olnud.
Naabertalu nimi on Sarapuu talu ja seal elab Mati Orav, igaljuhul on see ka väga vahva kokkulangemine. Tegelikult seal talus sarapuud ei kasvagi vaid suur Mandšuuria pähklipuu.
Tänaseks on vanaema juba mulla all ja nüüd on meil naabrinaiseks Heli, kes ka kõiksugu tööde peale väga lahtise käega on. Koos Matiga peavad nad talu, kus loomi on üle saja pea küll, enamus muidugi küülikud aga on lehmad ja vasikad ja kanad ning haned, rääkimata koerast ja kassidest.
Et meie küla mehed ühed vingemad on, pean rääkima ühe loo. 90ndatel aastatel, kui Matil kaugemal teeäärsel karjamaal lehmad ära varastati, hakkasid nad ise jälgi ajama ja vargad nad kätte said ja juba uuelt kuritöölt. Mis neid viis siis varaste tabamiseni, vargad olid varastamise peal tagatule katki teinud, samutijälgisid nad autodel kummimustreid, kui nad sellise furgoonauto leidsid meenus Matile kohe selle auto hääl, nimelt tunneb Mati autosid hääle järgi ja teab täpselt, kes mööda läheb. Vargad ei olnud kohalikud mehed aga nad olid siiski nii rumalad ja otsisid siitkandist uut saaki. Nagu vanasõna ütleb, suur tükk ajab suu lõhki, nii oli ka nende susidega.
Naabritelt olen ma ka oma elu ilusaima kingituse saanud, vana hobuvankri, kus ma siiani lilli kasvatan ja väikest muinasjutu küla pean.

Parim sünnipäevakink-naabrite kingitud hobuvanker

Väike muinasjutt hobuvankril

Mati tehtud ja kingitud lõikelaud

Vilberti kingitud seinapilt

Mati vastas elab naabrimees Vilbert, kes armastab puutööd ja lapsi. Alati ajab ta meie lastega juttu ja viskab mõne väikse naljagi sekka. Kohata võib teda Suurel Munamäel, kus ta suveti Olevi Onnis enda ja puujuveliiri Russi Olevi puust ehteid müüb. Vilber on heatahtlik mees, kuid maailma asjadest on tal oma arvamus. Ta elab koos pisikese koeraga ja elu üle ei kurda, räägib et pisike koer sööb rohkem kui tema. Suveti käib tal külas tema pere, kes on talle väga kallid. Sellel talvel kukkus tal lumeraskuse all kasvuhoone kokku aga ta laskis uue teha, kuigi ta ise tomatitest ei hooli aga ta ütles kui tore on vaadata kui tütretütar sealt esimese tomati leiab. Suur kunst on rõõmu tunda teiste rõõmudest ja sellest elada.
Plaksi küla jutud jätkuvad...

Emaks saamine.

2011-05-07T14:20:00.000-07:00

Nuur imä väiku latsega

Eesti Ema monument Rõuges

Eesti Ema monument Rõuges eemalt vaadates

Meelespea, et Sa mind meeles peaks

Emadepäev on üks tähtis päev aga huvitav on see kuidas üks noor naine kui ta on oma esimese lapse sünnitanud või samuti lapsendanud, kuidas ta siis tegelikult emaks kujuneb.
Minu enda kogemused sellel teekonnal lähevad aastasse 1988, kui ma ootasin oma esimest last. Elasime veel tollel ajal Nõukogude riigis aga õhus oli tunda vabadust ja lootused olid kõigil suured.
Sellisel ajal olin mina lapseootel ja viibisin neerukaebustega haiglas. Kõik mu palatikaaslased olid lapseootel ja väga erineva vanuse ja taustaga inimesed. Eriti midagi teha ei olnud ja ma hakkasin varsti sündivale titale sokikesi kuduma. Ma ei maininud, et me olime viiekesi palatis ja tegelikult olid kõik väga erilised naised.
Esimeses voodis oli üks noor lastekodu tüdruk, kes ootas ka oma esimest last. Temal oli kõik väga uus ja huvitav ja ta oli ka väga usaldav. Teises voodis oli üks neljakümnendates aastates naine, sama vana kui ma praegu. Tal oli kodus kaks poega, kes olid juba suured, üks oli Gruusias sõjaväes(elasime ju tol ajal ühes suures riigis) Uskumatu oli aga see, et ta üldse ei oodanud oma last, see on ka vale öelda, ta lihtsalt tohutult häbenes seda,et ta nii vanana veel last ootab. Ta töötas metsavahina, enamuses meeste seltskonnas ja tööriieteks oli paks puhvaika. Kui aeg oli dekreeti minna, siis ta seda ka ütles oma ülemusele metsaülemale, kes seepeale tegi imestusest suured silmad ja ütles,et nii võib ka tema vanaema lapse saada. Muidugi arvas metsaülem, et teeb lihtsalt nalja aga see mõjus väga laastavalt. Kuigi me rääkisime talle palju, kui armas on suurte vendade kõrvale väike tüdrukutirts saada, ei julgustanud see teda sugugi. Samuti arvas ,ta et ta on ilmaaegu haiglasse topitud, jalad olevat paistes, tema oli oma valdusi üle annud ja nii umbes 40 km maha vantsinud. No kellel siis ei lähe jalad paiste arvas tema. Üldiselt oli ta väga lahke ja julge naisterahvas, jagas kõigile ilusat värvitud lõnga ja käis hüppes haigla poes ja tõi sealt suitsuvorsti. Alati oli tal kaasas see lastekodu tüdruk. Kord oli tollel ajal karm ja osakonnast ei tohtinud keegi välja minna aga temale oli see kukepea, kuigi mina hoidsin ainuüksi tema käikude pärast hinge kinni. Minul sai üks paar sokke valmis ja kui ta nägi kui armsad need on, lubas ise ka kuduma hakata ja kudumises oli ta kõva tegija.
Järgmine naine oli üks noor lastearst, kes ootas ka oma esimest last, ka tema toetas ja julgustas teisi palju ja rääkis asju lahti arsti poole pealt. Hiljem kui Teda kohtasin, ajasime ikka juttu kuni ühel päeval ta ütles,et Tal järgmine laps sünnitusel suri. Ise ta ütles,et iga arst peaks seda üle elama. See jutt tundus mulle õudsamast õudsam,sest siis ma veel ei teadnud et ükskord pean ma ise sellise õuduse üle elama. Tema isa oli olnud ka metsavaht ja nii ta sai ka sellest teisest naisest paremini aru. Hiljem ma Teda näinud ei ole, samuti nagu teisi naisi.
Minu kõrval oli üks natukene vaimse puudega naine,kellest arvati et tema lapse kasvatamisega hakkama ei saa ja aeti pabereid, et kui laps sünnib siis laps võetakse temalt ära. Ka see tundus õudne ja me soovitasime Tal enda eest võidelda. Ma lihtsalt ei saanud aru ei sellest haigusest ega süsteemist mis otsustas kõik sinu eest ära.
Paar kuud hiljem peale edukat tütre sündi olin ma jälle palatis kus oli viis esmasünnitanud naist. Tänapäeval tundub uskumatu, et mingeid sidemeid tollel ajal ei olnud, oli vaid kodust kaasa võetud vöö ja haiglast antud lina, mis kinni seotuna asendas aluspükse ja sidemeid. Kõik esmasünnitanud istuda ei saanud ja verd lappas ka tohutult. See veri muidugi tegi nõutuks ja hirmutas ära.
Lapsed toodi iga 3 tunni tagant sööma, aga enne seda pidid ennast korda tegama. Kaenlaalused ja rinnad pesema ja suu ette marlilapi siduma. Kõik sai nii tehtud nagu kästi. Olidki järsku ema, keset seda toimetamiste ja muutuste jada. Alles eile olid ise laps ja täna on keegi veel, keda näed küll kolme tunni tagant aga kes ootab Sinult süüa. Piima mul oli, nii et ülejäänud aeg kulus väljalüpsmisele. Meie palatis oli üks ema kellel ei tulnud alguses piima, ka mina andsin korraks tema lapsele piima, hiljem viidi ühel teisel emal laps Tartusse ja siis andis Tema tollele lapsele rinda. Ja hiljem tuli ka tollel emal piim rinda. Tegelikult kõik toetasid üksteist aga emaks saamisega pidi igaüks ise toime tulema.Need on väikesed mälestused Nõukogude aja lõpust aga tegelikult ma ei tea kuidas minu ema ja vanaema päriselt emaks sai.
Tänapäeval on noored tüdrukud väliselt hulga tublimad ja julgemad aga kas ka sisemiselt, seda ei tea keegi.

Pokumaa - looduse pärl Urvaste metsade vahel.

2011-05-02T03:51:00.000-07:00

Eile käisime Pokumaal. Võrumaal oli välja kuulutatud turismihooaja avamine ja paljud toredad kohad avasid uksed ja pakkusid esimesel päeval priid sissepääsu.
Pokumaal käis samalajal ka kibekiire talgupäev, sest matkarajad vajavad abikäsi, et kõik oleks talvejärgselt korras. Järgmine talgupäev on 7 mail "Teeme ära" raames. Kes soovib oma õla alla panna, siis iga töökäsi on oodatud.
Meid võttis Pokukojas vastu lahke ja sõbralik giid Maili, kes näitas ja tutvustas meile maja ja tegemisi.
All väga võimsas maakivi keldris on pisike ümar saal ja Edgar Valteri Pokuraamatu illustratsioonid. Samuti on seal Pokuraamatu tegelased ja raamatud, kuhu Edgar Valter on pildid joonistanud. Igaljuhul kelder on hästi ehitatud, tundub nagu oleks ta siin aastasadu olnud aga raske on uskuda ehitusmeeste kiirust, kes ehitasid kõik valmis 11 kuuga.
Edasi läksime suurde pokukotta, kus oli suur saal ja seintel loodusfotode näitus. Väga hea silm ja erilised värvid. Selles ruumis on ka omapärased toolid, mis võimaldavad tooliga natuke kõõluda ja ongi selleks kohe ette nähtud. Seal on ka puust Poku ja lapsed said pokukostüüme selga proovida ja ise endid pokkudena tunda.
Läksime mööda tualettruumidest ja mina juba teadsin kui armsad kraanikausid seal on ja näitasin neid teistelegi.
Ülemises saalis olid väljas Edgar Valteri maalid, nii värviküllased, müstilised kui ka muinasjutulised.Eelmine aasta kuulasin siin saalis Piret Pääri ja ühe prantsuse muinasjutuvestja lugusid. Oli eriline koht kui ka ainulaadsed esinejad. Tuleksin neid veel kuulama. Edasi trepist üles ja väikeses toas näitus, kuidas pokukoda ehitati. Kõrval armas puidune köök, koos lauanurgaga. Kui omapärased ja erilised nõud siin on, juba muinasjutuvestmise sündmuselt mäletan kui hea oli sellisest omapärasest savist tassikesest juua.
Edasi pugesime salakäiku pidi üles veel kõrgemale kus aknal tervitas meid Pokkude pere ja puust kiiktool kohe kutsus kiikuma, igatahes lapsed kasutasid selle võimaluse kohe ära. Treppist üles tulles oli nii ilus üraskimustriga käepuu ja sama omapärased olid ka trepi piirdeliistud.
Kiikumistoas sai täringu mängu mängida ja kõrvalolevas näitemängu toas teatrit teha ja klotsidega mängida ja niimodi täitsa omaette nagu vahepeal tahaks. Kui tuleb tahtmine teistega seltsis olla, siis järgmises toas on see võimalus mitmekordselt. Saab kappides tutvuda Edgar Valteri oma raamatute põhjal meisterdatud nukkudega, saab patjadel põõnutades raamatuid uurida ja laua taga joonistada või meisterdada giid Maili juhendamisel. Meie lapsed hakkasid usinalt joonistama, sest mõtteid oli palju pähe kogunenud. Esimese päeva puhul pakuti meile kohvi, mina ise suur kohvijooja pole aga juua kohvi nii omapärases kohas ja nii armsatest tassidest, siis keeldumine oleks olnud suur rumalus. Ja kohv oli ka väga maitsev.
Trepp alla oli jälle eriline. All fuajees tegime koos giid Mailiga ühe grupipildi mälestuseks.
See kogu lugu käis ainult Pokukoja kohta aga väga huvitavad on ka matkarajad ja pooleliolev Puuko eluase.Tegemist ja vaatamist on siin küllaga. Kes pole käinud tasub igaljuhul tulla ja kes on juba käinud ikka tasub tulla.
Pokumaa avatud T-P 11-18, E suletud, rohkem infot http://www.pokumaa.ee/
Pokumaale tulles, sõitsime mööda Urvaste kirikust, mis on suursugusemaid ja vanemaid kirikuid Võrumaal. Olen sellest palju kuulnud ja lugenud aga kirikus sees kahjuks sees käinud ei ole. Selleks tuleb meil kõigil võimalus 28 mail kui toimub Urvaste pastoraadi pargis URBANIPÄEVA LAAT.
8.00 HOMMIKUPALVUS
8.15 LAADA ALGUS
Käsitöö, kohaliku toidukauba, ökotoodete istikute ost- müük
ÕPITOAD-POISTE,KALTSUNUKU, VILLA, KETRAMINE
VALLARAHVA EESKAVA
LAADASUPP JA LOTERII
PARIMA KODUVEINI VALIMINE
KIRBUTURG
LAADA LÕPUL LEHEPILLIMEES ERKI-ANDRES NUUT
ÕHTUL KELL 20.00 LAULAB URVASTE KIRIKUS HENRI LAKS
Pilet 5 €
Laadainfo Anne Klaar 5292373

Pokukoda koosneb kahest pokukujulisest majast

võimas kelder

lapsed pokuriietes

kraanikauss WC

seebihoidja

ilusad savist nõud

kööginurk

ilus laud

salakäik

lauamängu tuba

mõnus kiiktool

lapsed joonistavad

Pintselsabad

Hea kohv ja veel mõnusam tass

kollased ülased

meie grupipilt koos giid Mailiga(lparemalt esimene)

E. Valteri loodud tegelased

Mälestusi Edgar Valterist-Pokumaa ideeloojast.

2011-05-01T10:45:00.000-07:00

Edgar Valter Vaskna turismitalus külas meie perel

Vaskna turismitalu reklaamvoldiku kujundust aitas teha Edgar Valter

Ajalehelõiked Edgar Valterist (elasime talle väga kaasa)

Edgar Valteri maal Vaskna turismitalu kaminasaalis

Edgar Valteri tehtud plaan, meie reklaamvoldiku tarvis

Edgar Valteri tehtud pilt meie reklaamvoldiku tarvis

Edgar Valteri kingitud raamat (ja seda meil ei olnud ka)

Meie perel oli see suur õnn tunda Edgar Valterit ja tema eriline sõbralikkus ja headus on meile hinge pugenud.
Kui me 1992 aastal alustasime Vaskna turismitalu loomist oli meil kinnisidee, et meie talu reklaami peaks kujundama Edgar Valter. Me ei tundnud Edgar Valterit aga teadsime, et Ta oli Võrumaale kusagile Urvaste metsade vahele elama tulnud. Saime teada väikesed juhtnöörid tema kodu asukoha kohta ja põrutasime kohe kohale, ilma et oleks mõtisklenud selle üle, kas Edgar Valter meid ültse näha tahab. Meister ei lasknud oma headuses seda kuidagi välja paista, et me nii rutakalt ilma teatamatta sisse sadasime ja kuulas meie soovid ilusti ära. Meil oli ka õnn näha kuidas kunstnik parasjagu Aabitsa kallal aidas tööd tegi. Kui me talle töödele järgi tulime, ei võtnud ta meilt kahe Vaskna talu reklaamlehe eest tasu vaid soovis tuult tiibadesse, ning ütles,et tema inimeste eest metsa varju tuli, siis on tore,et keegi neid inimsi oma koju maale ootab. Tema head sõnad ja armastav olek andis palju julgustust meile algajaile.
Kui meil sai laudast kaminasaal ehitatud, siis ei kujutanud me ette, et kellegi teise kunstniku pilt meie armast kaminasaali ehib kui ainult Edgar Valteri. See on uskumatu,et me julgesime oma sooviga jälle kunstnikut tülitada ja Tema oli jälle lahkelt nõus. Pakkus meile välja oma kõige suuurema maali "Võrumaa" ja kolm väiksemat metsateemalist (Metshaldjad, Metsaisa ). Meil Ahtiga oli isegi väike erimeelsus, minule meeldis suur ja Ahtile 3 väiksemat maali. Küsisime nõu kunstnikult ja tema soovitas suuremat ja arvas, et see meile sobib ja külalistele meeldib. Rääkis veel juurde, et nii nägi ta muinasjutulist Võrumaad kui Ta Tallina poisina siia elama tuli. Pokudest ei teadnud Ta siis veel midagi. Muidugi meil ei olnud ka tol ajal sellist raha ja ta usaldas meid ja lubas meile maali tasuta kasutusse ja ütles, et las teised tunnevad temast rõõmu. Huvitav on veel see, et see maal on veel pruunikates toonides aga ilusad puhtad ja selged värvid nagu hakkavad kusagilt välja piiluma. Hiljem, elades Urvastes juba aastaid muutusid tema maalid väga värviküllasteks, kuid samas nad jäid ikka väga maitsekateks ja nendest hingub armastust looduse ja muinasjutulisuse järele. Ma ei tea millest aga ka mina haarasin pintsli ja hakkasin puu peale maalima. Miks puu, ei tea isegi aga puu on nii kodune ja armas, valge lõuendi peale ma vist ei julgekski maalida.
Hiljem kui Edgar Valter meid külastas, meeldis talle väga meie maali asukoht, Ta alati kuulas meie tegemistest ja töödest ja oli super kuulaja. Peale Pokuraamatu suurt menu kui ta hakkas Pokumaale asukohta otsima, käis ta ka meie juurest seda otsimas ja ütles, et meie juurde see sobiks aga loodus peaks olema ürgsemas metsas, sest Pokurahvas on kartlik. Igaljuhul elasime me neile otsingutele kogu hingest kaasa ja olime väga rõõmsad kui Ta selle maa enda kohast 5 km kaugusel leidis. Muidugi ei olnud esimesed aastad Pokumaale kerged, ei ole ka praegu, kuid ma arvan et koera sabast on üle saadud. Ja see on nii ilus ja armas koht, et meie ei väsi seda kõigile soovitamast.

Armas Pokukene Vaskna turismitalus kraavi kaldal

Täna avas Pokumaa väikesest talvepuhkusest uksed ja ootab jälle külastajaid ja vaadata on seal kõigil, nii suurtel kui väikestel, kuid sellest juba homme. Täna käisime jälle üle vaatamas ja jätkuvalt mõnus ja armas.

1 mail algab Võrumaal turismihooaeg

2011-04-28T09:30:00.000-07:00

Paljud huvitavad kohad Võrumaal teevad esimesel mail uksed valla ja ootavad külastajaid avatud uste päevadele ja piletiraha ei küsigi. Igaljuhul väga tore lastega peredele ja kevade nautijatele. Meie pere oleks ka kohe minemas aga meil suur toidugrupp tulemas, kes avab meie Vaskna talu välismaa toidugruppide hooaja. Loodame,et pool peret saab minna ja huvitavatest kohtadest rõõmu tunda.
Tegelikult algab hooaeg juba 30 aprillil Rogosi mõisas(Vaskna talust 10 km lõuna poole) kostümeeritud nõidadele käib stardipauk Volbriöö aaretejahile. Erilise välimusega nõidadele on eriauhinnad, ning pärast jahti toimub Rogosi mõisa õuel üks suuur nõidade tantsutrall. Sissepääs tasuta, mis sa hing veel tahad, võta luud ja ole 30 aprillil Rogosi mõisas kohal.
1 mai hommikul kell 11 avatakse Rõuges Ööbikuorus Võrumaa turismihooaeg, kohal Võru maavanem hr. Kõiv ja Rõuge vallavanem hr.Toots. Sealt edasi matkarajale kuni väga huvitava kohani. Ööbikuoru hüdrotöökoda-muuseum avab uksed ja demonstreerib, kuidas omal ajal hoones elektrit tehti ja vee jõul metalltööpinke käivitati. Olen aastaid tagasi käinud, huvitav isegi naisterahvastele, rääkimata meestest.
Programm on tihe, sest kell 12 oodatakse juba Pokumaal. Pokukoja külastamine huvilistele tasuta. Pokumaa sõpru ja kõiki huvilisi oodatakse Pokumaa matkaradade korrastamise talgutele, mis kestavad 12-16 ja pärast pakutakse talgusuppi.
Kella ühest oodatakse jälle Liikluslinna sünnipäevapeole, kus samuti pakutakse suppi ja sünnipäevatorti ja tegemisi jätkub mitmeks tunniks. Sissepääs tasuta.

Võõrasemad lillevankris

Vaade külalistemaja terassilt Vaskna järvele

Kaduneljapäev on täna

Pokudel ilusad rohelised tutid peas

Ka Vaskna talu alustab hooaega suure välismaa toidugrupiga, kui on soov külastada Vaskna turismitalu, pane aeg juba varakult kinni, siis on kindlus suurem, et kohti veel on. Kõige kurvem on kui ei saa külalisi aidata, ka täna pidi juba kahele suvisele tööle eitavalt vastama, kuna oli juba broneeritud. Loodan, et Sinuga nii ei lähe, meie ootame Teid.

Laste mänguväljakud ja loomapargid Hollandi reisil

2011-04-25T11:12:00.000-07:00

Mänguväljak Poolas

Mänguväljak kämpingus

Mänguväljak Keukenhofi lilleaias

Dinosaurus Poolas

Mänguväljak Hollandis

Mänguväljak Hollandis ja meie tore ja tubli reisikaaslane Liisi

mänguväljak Hollandis

Mänguväljak Amsterdamis

Osavusronimine Leedus

Krokodilli kiik Leedus

Mänguväljak Piszi linna raekoja platsil

Ma ise ei saa kuidagi ükskõikselt laste mänguväljakutest mööduda ja kui fotokas kaasas,siis teen ka klõpsu ära. Nii oli see ka Hollandi reisil, kus läbides erinevaid riike ja kohti oli näha ka erinevaid mänguväljakuid kus lastel mõnus mängida. Loomulikult vaatan ma neid ka sellepärast et meie talule mõnda head ideed saada ja sellepärast otsustasin ka sellest loo teha, et võibolla keegi leiab siit mõne hea idee. Ja kõik ikka sellepärast, et laste mänguväljakuid ei saa kunagi liiga palju ja mõtteid ja ideid võiks alati levitada, et neid tekiks juurde nagu seeni vihma ajal.
Esimene peatuspaik oli meil Leedus 19 km kaugusel Läti piirist Rauboniu toidukoht ja loomapark. Seal oli lastele palju erinevaid kiikusid, samuti oli seal väike loomapark ja vanade asjade väljapanek. Kui meie seda kohta külastasime oli väljas kõik tasuta.
Ööbisime Poolas Pisza linnas Nad Pisa hotellis, mis oli südalinnas, raekoja taga. Ka seal oli armas väike ilusa haljastusega mänguplats lastele, samuti oli selline ilus väljak natuke eemal raekoja platsi juures.
Jõudnud Hollandisse, tehti teeääres väike jalasirutamise peatus, kus oli ka armas koht lastele mängimiseks.
Kuna meil oli reisikaaslaseks väike Liisi, siis oli rõõm näha kuidas ta mänguväljakust rõõmu tundis.
Kuulsas Keukenhofi lilleaias ei olnud unustatud lapsi, ka seal oli väike väljapanek koduloomadest, ning samuti kiiged ja ronimisrededelid, isegi väike köisrautee oli.
Amsterdami linnas ühes hoovis leidsime õitsva õunapuu all platsi lastele mängimiseks ja seda kohalikud lapsed ka usinasti kasutasid.
Hollandis ööbisime Duinrelli kämpingus, mis oli hiiglasuur ja mille juurde kuulus ka veekeskus ja teemapark. Seal oli suurusele vastav mänguväljak ja tervel territooriumil olid väga ilusad konnadega prügikastid. Rohkem infot www.duinrell.nl
Tagasiteel peatusime Poolas, üpris Saksamaa piiri lähedal Moskis ja ka selle toidukoha juures oli tasuta ilus laste mänguväljak koos suurte dinosauruste kujudega. Samuti oli seal loomapark väga erinevate loomadega (ahvid, kaamel, zebra, kõiksugu linde ja muid loomi). Igaljuhul lastel seal igav ei hakka, tegevust jupiks ajaks.
Reis jooksul tekkis palju mõtteid mida Vaskna turismitalus pareminiteha, elu näitab kas kõigist ideed ka teoks saavad. Loodan,et ka Teie leiate mõne väikese ideeraasukese ja kusagil saab lastele jälle tore mängukoht juurde.

Munalaat Suurel Munamäel.

2011-04-24T12:43:00.000-07:00

Haanimiis ootab külastajaid puhkama

ülased juba õitsevad

öökul Munamäel

pannkoogid olid imehead

Vaade Vaskna talule ja järvele

urvautid

Kai Leete näitus Munamäe tornis

puust lill Munamäel

mängud

Munamäe torn

Munaveeretamise mäng

Näomaalingud

Puujuveliiri Olev Russi onnike

Endine tornivaht hr. Kalk

Vaade Vaskna talule ja järvele Munamäe tornist

meie jänku

pühademunad Vaskna talu moodi

Täna on Ülestõusmispüha ja Haanjas tähistati seda Suurel Munamäel munalaadaga. Ilm oli imeilus, pühadele kohane, sinililled ja ülased õitsevad täiel rinnal. Munamägi, mis veel hiljuti uppus lumme, oli kevadiselt rohekas ja lumevaba, kui välja arvata mõnda väikest lumelaigukest.
Poolel teel Munamäele ootas puust Haanimiis lõõtsaga külalisi jalgu puhkama. Puujuveliir Olev Russi onn oli ka veel sulatud aga puust karikakar onni kõrval õitses juba. Puust öökull üleval puu otsas luges külastajaid üle.
Kui meie Munamäele jõudsime oli pidu juba täies hoos. Mängiti loomade kappamismängu ja meie tüdrukud jooksid ka kohe mängust osa võtma. Nalja oli palju ja lastel rõõmu rohkesti.
Kohe üles jõudes oli tunda head pannkoogi lõhna ja juba olid jalad õige tee üles leidnud. Nagu igal aastal olid ka sellel aastal pannkoogid ja samuti moos ja kohupiimavaht imehead ja kõik külastajad said suu magusaks või soolaseks (sest oli ka soolane juustukate) ja täiesti tasuta. See on ammuilma tõde, et need tasuta asjad siin ilmas kõige paremad on. Nagu juba mainisin ilm oli hea ja enamus inimesi pööras näo päikse poole ja tundsid kohe head D vitamiini annust ja seda ka tasuta, mis sahing tahta võid.
Teiselpool torni mängiti munaveeretamise mängu, mida juhtis kohalik mees Erlend Aedmaa. Mäng on aastatega väga populaarseks muutunud ja mõni külaline võib tosina munaga koju minna.
Kui oled juba Munamäel, siis on imelik ilma tornis käimata ära minna, igaljuhul tuleb tiir ülesse ära teha. Korruste peal oli Võrumaa tantsulegendi Kai Leete elutöö näitus. Oli õnn minulgi lapsena teda tunda ja isegi tema mõnes balletitunnis käia. Hiljem kui kusagil kohtusime tundis ta alati huvi, kuidas mul läheb ja need jutuajamised olid tolles nõukogude ajas väga positiivsed ja siirad mis jäävad kogu eluks meelde, samuti nagu Kai Leete naeratus ja eriline hääl. Kui külastate Munamäe torni, heitke pilk peale ka Kai Leete näitusele ja Te saate aru kui õnnelik Võrumaa on, et meil selline imeline inimene elas.
Nii ma mõtetes tulin juba tornist alla kui vastu tuleb kunagine tornivaht hr.Kalk ja muidugi jalgsi nagu tema ajal ainuvõimalik oli. Tegin kohe juttu vanast ajast ja meenutusi oli tal palju mida mäletada. Kõige hirmuäratavam tundus talvel külmanud lipupanemise lugu, kus tuli veel kõrgemale lipumasti üles ronida. Õnneks läks kõik hästi aga tundus jube seda isegi kohapeal olles kuulata. Samuti need lumetõukamised torni kaane pealt, et ülse torni saaks minna. Tänapäeval teeb luugi lahti mehanism ja luugil on ka katus peal. Aeg on edasi läinud isegi Munamäe tornis.
Koju otsustasime jala otseteed minna, vaatasime üle Munamäe lauluväljaku ja läksime matkarajast pisut viltu alla. Tore oli ronida puude vahel ja tunnetada, et ei vajugi enam põlvili lumme, sest lund ei ole ka sügaval metsas. Vaskna talu paistes oli hea meel näha, et järv lainetab ja paadid tuleb vette lükata. Kõigepealt tuleb mune koksida, saun küdema panna ja jänestele süüa anda. Valge isane jänes on ikka väga armas ja lihavõttepühadele iseloomulik.Loodan,et ka Sinul on ilusad pühad!

Jüripäev

2011-04-23T04:19:00.000-07:00

Tegime eile jürituld ja ka esimene grillimine ära proovitud. Mõnus istuda lõkke ääres ja vaadata lõkketuld ja järve samaaegselt. Vaskna järv on juba peaaegu jäävaba aga natuke ikka on jääd ka kui aus olla. Pardipaarid juba kurameerivad ja üldse on kõikjal lindude rõõmsat laulu täis. Parim aeg looduses ringi uidata või niisama kuskil kükitades loodust kõrvalt jälgida. Pole tülikaid sääski ja õhk kõige puhtam aastas.
Sai juba värvitud mune (vutimunad) keedetud ja ka ise mune värvitud. Väga ilusad kollased munad saab kummeliõitest ja muidugi poest ostetud värvidega värvitud munad on väga ilusad.
Homme on Suurel Munamäel Suur Munalaat, kuhu on väga tore koos perega minna. Saab mune veeretada, värvida, koksu lüüa, samuti käsitööd osta ja niisama õues toredalt aega veeta. Meie pere igaljuhul läheb ja homme siis rohkem juttu Munamäe munalaadast.

Sinililled juba õitsevad

Jüripäev Vaskna turismitalu seinal

Hommikusöök Vaskna turismitalus

Värvitud munad

Pesa

Endatehtud pühadekaardid

Väljas küllalt oldud, siis võiks ju mõne toreda pühade kaardi valmis meisterdada, mina mõned tegin ja nüüd kuivavad laual. Kui meeldivad, siis tee ise ka.

Lihavõttekaunistused Hollandi reisil.

2011-04-21T12:08:00.000-07:00

Püha Nikcolausi kirik, kus meil õnnestus Palmipuude pühal viibida

Ülestõusmispühad ukse ees, ning sellega seoses mõtlesin et jagan ideid mida ise nägin teel Hollandisse ja Hollandis. Üllatav oli mulle see, et kaunistusi oli loodetust tunduvalt vähem aga mõned armsad väljapanekud ikka leidsin.
Teel Hollandisse ja tagasi ööbisime Poolas Pisza linnas ilusas Nad Pisa hotellis, kus olid armsad toad ja väga ilus haljastus hotelli ümber. Hotell asus kesklinnas, raekoja platsi lähedal. Suures söögisaalis oli külastajate rõõmuks välja pandud väike lihavõttenurgake, mis minu arust oli väga armas. Hommikusöögilauda oli ka kaunistamas lihavõttejänku.
Sealsamas Pisza linnas leidsin ühe Lihavõtteteemalise vaateakna, eriti ilus tundus ta õhtuhämaruses bussi aknast.
Amsterdami linnas kanalite vahel jalutades leidsin ühe kaunistatud ukse ja ühe kitsekesega vaateakna, ka need tuletasid meelde, et pühad on tulemas.
Pühapäeval oli palmipuudepüha ja meil õnnestus külastada Püha Nicolausi kirikut peale jumalateenistust. Väga ilus kirik ja eriline tunne oli viibida nende oksakestega inimeste keskel. Kuna pildistamine oli kirikus sees keelatud, siis kirikust seest mälestuseks fotot ei jäänud, ainult väljastpoolt.
Zaandami vabaõhumuuseum on hästi eriline külake, kus elatakse ja näidatakse vanu töid ja maju külastajatele. Sealolevas juustukojas oli suur juustupood koos juustu degusteerimisega. Üheks eriliseks juustuks oli roheline basiilika juust, mis oli ka väga hea maitsega. Seal juustukojas oli samuti väga armas lihavõttenurgake koos ilusa väljapanekuga. See nurgake oli minu lemmik.
Muidugi oli igalpool majade ümbruses lilli istutatud nii kastidesse pottidesse kui puukingadesse ja sellest oli tunda, et kevad on täies hinguses. Samuti õitsesid kõikjal magnooliad, õunapuud, kirsid ja rododendronid.
Keukenhofi lilleaia suures lillemajas oli samuti kevadpühateemalisi kujundusi koos vana õunapuu küljes rippusid pisikesed linnupuurid ja lilled, ning see jättis väga looduslähedase mulje, mida saab ka meil kenasti kasutada ja on ka sarnaseid tehtud siin Eestis.
Kuna Eestis on ka kevad kätte jõudnud ja lapsed on üha enam ja enam õues, siis homme kirjutan reisil nähtud laste mänguväljakutest.

Lihavõttenurgake Nad Pisa hotellis Poolas

Mina lihavõttenurga juures poseerimas

Hommikusöögilaud koos lihavõttejänesega

Pühadeootel vaateaken Poolas

Kevadpühaootel vaateaken Poolas

Kevadine pärjake uksel Amsterdamis

Vaateaken kitsekesega Amsterdamis

Juustukoja lihavõttenurgake Zaandami vabaõhumuuseumis

Lihavõttenurgake Zaandamis

Magnoolia

Kevadine kompositsioon

Puu lihtsus on moes

Mõnusad pesakastid

Tagasi kodus Hollandi suurelt lillepeolt

2011-04-20T14:37:00.000-07:00

Meil õnnestus enne kiiret hooaega Hollandis suurest lillepeost osa saada. Üle maailma oli tulnud tohutult palju inimesi kuulsat Keukenhofi lilleaeda imetlema. Põhilisteks õitsejateks olid tulbid, nartsissid, hüatsindid, kuid ei puudunud ka ratsuritähed, hortensiad ja muud ilusad lilled. Selle aasta teemaks oli Saksamaa kuulsad filosoofid ja heliloojad. Eelmise aasta teemaks oli olnud Venemaa, ikka selleks et erinevatest riikidest huvilisi saada. Muidugi nendest huvilistest seal puudu ei olnud, rahvast oli tohutult palju, busside platsil otsa ega äärt näha polnud. Õnneks oli territoorium suur ja kõigil oli koht kus olla ja uudistada. Seda aeda täiendasid kõrvalolevad tulbipõllud, mida sai imetleda tuuleveski platvormilt. Kõigele sellele andis mõnusat hõngu tore leierkast-mees nagu orkester ja sillerdavad purskaevud. Kõik oli suurejooneline ilus ja kevadine.
Ja kui te mõtlete, et see on lilledega kõik, siis Te eksite. Tulemas oli päevanael-suur lillekarneval, mis sõitis mööda maanteed külast külla ja nii 40 kilomeetrit. Kõik teeääred olid tulvil inimestest, nii suurtest kui väikestest, kes olid tulnud lilledega kaunistatud autosid ja karnevalilisi tervitama. Karnevali teemaks oli muusikalid ja igal autol oli erinev kujundus Helisevast Muusikast kuni Mamma Miani välja. Minu lemmikuks oli Alice Imedemaal oma erilise seenekujundusega ja kõik ikka lilledest. Tasub minna vaatama kui võimalust ja soovi on.
Õnneks kodu jõudes olid suured lumemäed kadunud ja kena kevad käes aga riisumist jätkub kogu nädalaks.

Roosad tulbid, ühed mu lemmikud

Jänes Keukenhofi aias

Aiastiilide näiteid

Tulbiväljad Keukenhofi aia kõrval

Saksamaa kuulsad poeedid ja filosoofid

Ja mida Teie valite?

Viglatoolid ja uskumatult mugavad

Ka tordid olid lilleaias olemas

Kevadpühade teema oli täitsa au sees

Vana puu oli lillekujunduses palju kasutatud

Pikad looklevad lillepeenrad

Muusikat tegi vana leierkast.

Vaated Keukenhofi aiale

Ja kuhu veel lilli ei pandud

Lillekarneval ja üks minu lemmikutest

Alice Imedemaal ja kaa kõik lilledest

Lennuk ja ikka lilledest

Ahti koos lillelaevaga

Grease

Suured lillesüdamed

Homme Hollandi reisimuljed jätkuvad...
Rohkem infot Keukenofi aia kohta leiate http://www.keukenhof.nl/

Puust laevuke ja kevadised veed.

2011-04-12T02:32:00.000-07:00

Elame tõesti põneval laiuskraadil, sest kogu aeg on midagi oodata ja iga päev on midagi teisiti. Alati jõuad millegagi väga ära harjuda ja jälle uut ootama hakata. Nii on lumega, lindudega, soojaga. Mina, kes ma sügisel nii ootan lund, terve talve olen lume üle õnnelik, siis nüüd kevadel ootan rohelust, hiirekõrvi, linnulaulu ja imede ime ka käed mullaseks teha. Muidugi peab unistama ootama ja igatsema, aga samas peab ka rõõmu tundma sellest mis hetkel olemas on. Veed vulisevad ja lapsed tunnevad sellest väga suurt rõõmu, kui saavad lombis või kraavis laevukest ujutada. Tegelikult on ka selle laevukese meisterdamine väga mõnus tegevus. Minule meeldivad sellised lihtsamad männipuukoorest süvendatud laevukesed, aga toredad on sellised põhjalikud laevameisterdamised, kuigi ega sedasorti laevukesed ikka kunagi päris valmis saa, välja arvatud päris hingega tegijatel. Meie pere muutus laevameisterdamise usku Muumimaa lähedal olevat Seiklussaart külastades, kus ühes mõnusas vanas kalurikülas sai lihtsatest vahenditest laevu meisterdada. Oi kuidas me ehitasime ja puurisime ja uurisime ja valmis saime need toredad laevukese. Saime neid meres ujutada aga kaasa võtta kahjuks ei saanud, sest ees oli veel pool seiklusrajast ja asju ka piisavalt kaasas. Otsustasime, et kui koju jõuame, teeme samasuguse toreda laua, kus laevukesi meisterdada saab ja ise hakkame neid pidevalt puhkepäevadel tegema. Tegelikkuses me kahjuks sellise lauani jõudnud ei ole aga lapsed koos isa Ahtiga on selliseid toredaid laevukesi teinud küll. Muidugi kodus nad püüdsid sellist väga ilusat laevukest teha, mis ühekorraga valmis ei saanud.
Vana-aja päeval Vastseliina lossivaremetes sai Merli suureks rõõmuks ka puukoore paati teha ja seda ta meisterdas väga andunult pikka aega.

Ka metsast leitud kooretükk võib olla tore paadike

Miia paadikest ujutamas

Nüüd on ka Merli liitunud ujutamisega

Juba saab puudel turnida ja veel saab harrastada lumehüppeid

Lumi tuleb kummikutest välja raputada

Johann oma esimest sõitu tegemas issi abiga ja Miiaga võisteldes

ka koer Pipi on ronima tulnud

Igaljuhul tasub emadel ja isadel minna metsa otsida mõne vana männi juures mahapudenenud koort ja pärast teha sellest armas paadike(parem on teha kui süvendamiseks osta spetsiaalne tööriist) ja minna seda koos siis ujutama. Sellel ajal saab jahutada laste veehuvi ja samas rääkida ka veega seotud ohtudest. Koosoldud jääb eluks ajaks meelde nii lastele kui ka vanematele.

Kevadine aprillihommik

2011-04-10T01:12:00.000-07:00

Täna paistis päike juba hommikul vara voodisse ja nagu sosistas, tule õue mind tervitama. Sellest paitusel ja sosinal oli mulle mõju, tõusin ruttu ja võtsin fotoka kaenlasse ja läksin Vaskna järve äärde uudistama, kui kaugel see jää minemine või sulamine on.
Kuigi päike oli kevadiselt soe ja mõnus, oli öö olnud jahe ja kohtadel kus lund oli, lumi kandis peal. Kaugelt paistis ka järv üsna talvine aga lähedalt oli näha kevade märke küllaga. Lootsin näha ka meie järve sookurgi, keda Ahti oli juba näinud nädala algul. Hommikul mul neid näha ei õnnestunud, seevastu oli õhk teiste linnukeste laulust lustlik ja rõõmus. Kuldnokad istusid kõrvuti oksal ja laulsid teineteise võidu, päris tore kuulata ja vaadata.
Järveäärne lõkkekoht ja tünnisaun peesitasid mõnusas üksinduses, paadid olid juba ka lume alt väljas aga vesijalgratas oli veel lume all. Jääauk mis talvel oli saunalistele väga tähtis koht, oli samuti üksinda päikesepaistes. Järve äär oli juba lahti, uurisin ega mõnda kalakest silma ei hakka aga ei olnud veel kedagi kohal.
Taevas oli kohati hele-hele sinine ja õhk aasta parim ja puhtaim.
Jalutades jõudsin jälle talu juurde tagasi, vaatasin väljapanekud üle. Mulle meeldib väga servamatta laudade peale joonistada nii rahvakalendri tähtpäevi, jänkusid, päkapikke ja inimesi ja ma panen need tööd õue seinte peale välja. Samuti on meil seal vanast ajast Karini ja Elmari tööd, taimevaibad, vanad tööriistad, hoburauad ja samuti ühed jalarauad, mida külalised väga uudistavad.

järveäärne lõkkekoht

tünnisaun Vaskna järve ääres

Tünnisaun seestpoolt

Paadid juba lume alt väljas

Vesi on juba väljas

jääauk tünnisauna juures

Vaskna talu külalistemaja

Seinapildid kaminasaali seinal

püünised on nüüd õnneks pildi sees

hoburaua pilt

Kuldnokad

Kuldnoka pesakastid

Täna tõotab ilus päev tulla, päeval teeme ettevalmistusi uueks nädalaks ja õhtul kütamesauna. Ühed head sõbrad lubasid ka külla tulla. See on minu Tartumaa vanaema iidne tarkus, et tee pühapäeval kokkuvõtted olnud nädalast ja tee positiivsed plaanid uueks nädalaks. Meid ootab uuel nädalal ees tore ja õpetlik reis, mõtle Sinagi oma uus nädal ilusaks ja lootustandvaks isegi siis kui hinges on kurbus.

Mutid on lume all kõva tööd teinud.

2011-04-09T09:57:00.000-07:00

kindatibu

teine kindatibu

juba on terassil hea lugeda

liivakast on juba laste meelispaik

kui teised mutimullahunnikuid laiali ajasid siis mina koristasin rohelist tuba

mutimullahunnikuid laiali ajamas

märtsikellukesed lihavõttemaal

on ikka tulemine...

ja teised ka...

potis on hulga lihtsam

6 aprillil tuli meile toonekurg tere ütlema, otsi üles, valge kase taustal. Ja vaata kui lumine veel kolmapäeval oli..

valge toonekurg meie maja juures

Õnneks hakkab suur lumi taanduma ja järjest rohkem ja rohkem rohekat maad paistab välja. Meie peres oli see esimene väike talgupäev, kus kõigile peale minu ja kaheaastase Johanni anti rehad kätte ja mutimullahunnikute laialiajamine võis alata. Mina sain kuidagi kõrvale hiilida, sest pidin külaliste tuba koristama ja Johanni peeti veel liiga nooreks ja lubati tal liivakastis mängida. See on uskumatu kui palju rõõmu lumealt vabanenud liivakast võib lastele valmistada. Tüdrukud tulid ühel päeval koolist ja Merli ei tule ega tule tuppa, tema oli märganud vabanenud liivakasti ja jooksis sinna kohe mängima. Eelmisel aastal tellisime uue koorma valget Piusa liiva ja popp on ta laste seas jätkuvalt ka sellel aastal. Suur osa mutimullahunnikutest sai laiali aga jäi veel teha ka. Varsti algab riisumine ja muud kevadised tööd aga see on tore. Ainult sellel aastal on Johannil kiired jalad all ja koguaeg peab silma peal hoidma. Praegu on veel järvel jää peal aga nõrk muidugi. Loodame, et keegi peale seiklema ei lähe. See oli umbes viisteist aastat tagasi kui järv oli täiesti nõrga jääga ja lund ei olnud enam kusagil, kui kusagilt ilmus välja üks kalamees ja astus üle järve, mitmes kohas kukkus ta põlvini sisse ja meil Ahtiga oli suur hirm,et võib ära uppuda. Päästa oleks ka väga raske, sest ta oli keset järve ja tollel ajal ei olnud meil telefonigi, mobiilist rääkimata. Õnneks see mees pääses eluga, ei tea mis tal peas oli aga loodame, et sai õppetunniks.
Imestan ikka varakevadiste lillede üle, kuidas nemad küll teavad seal paksu lume all võrseid ülespoolesaata, mõnikord läbi jäätunud lume. See elujanu ja kevadeootus paneb ka ennast tegutsema, sest miks me siia ilma oleme tulnud, ikka selleks, et elust rõõmu tunda ja kui see pole alati võimalik, siis käega lüüa ikka ei tohiks.

natuke naljakas jänkutüdruk

Käed tahavad ikka väga meisterdada kevadisi tegelasi ja kaunistusi. kuid kõik nad tulevad minulikult veidike naljakad välja. Hetkel teen vanadest paarilise kaotanud kinnastest tibusid, päris armsad saavad, hetkel on üks sõrmik käsil, küll nendest sõrmedest saab hulga linnukesi. Seda tööd saab teha kui vaatad õhtul telekast uudiseid või mõnda filmi. Soovitan ka Teil mõni tibu, kana või jänkuke valmis teha, väga teraapiline nokitsemine igatahes.

Setomaa reis jätkub

2011-04-08T01:29:00.000-07:00

Nagu eile lubatud jätkan täna Setomaa reisi muljeid ja alustan nende kirjutamisega pisut varem kui eile ja loodan, et niipalju kirjavigu sisse ei tule kui eile öösel kirjutades.
Obinitsa Seto Seltsimajast lahkudes pöörasime bussi nina Piusa poole. Tavaliselt me teeme koos pere või külalistega siin iga aasta ühe tiiru peale. Eelmine aasta oli mingil põhjusel vahele jäänud ja kuigi ma olin kuulnud Piusa külastuskeskusest, ei arvanud ma et seal nii kaasaegne ja huvitav keskus ees ootab. Olin nagu väike laps, tahtsin kohe kõike pildile saada sellel ajal kui kohalik giid Sirje infot jagas. Ühe kõrvaga ma ikka kuulasin ka ja ta rääkis põhjalikult, lühidalt ja huvitavalt. kuidas on võimalik tutvustada põhjalikult ja lühidalt, siis külastage Piusa külastuskeskust ja küsige Sirjet.
Detaile oli seal palju, kõike ei jõuagi üles lugeda aga tualettruumide uksed olid nii ilusad.Samuti on seal nüüd hooajal kohvik avatud, mida pakutakse ei oska ütelda, kuid kujutan ette kui mõnus on seal puhkuse ajal istuda ja aeg maha võtta.
Samuti saab seal erilises põnevas saalis infot nahkhiirte elu kohta ja seda kõike ainulaadset filmi vaadates.
Edasi läksime kõrval asuvasse muuseum koopasse. Seal sai tunda reaalset koopa jahedust ja samuti oli seal väike fotoseeria kunagistest töömeestest ja töönaistest. Samuti oli kõigile selge miks tollel aja siinkandis ühtki jõusaali polnud aga mehed olid nagu jõusaalist tulnud. Meie küll ei jõudnud matkarajale ja avatud karjääri vaatama aga enne seal käinuna võin ütelda,et mõnus avatuse tunne tekib seal üleva liiva peal istudes, nagu oleks mere ääres. Kuigi jah, kunagi see koht oligi mere põhi, nii umbes 400 miljonit aastat tagasi nagu märkis giid.Päikeseloojangul, kuumal suveõhtul vaadata neid liiva erinevaid värve on lihtsalt mõnus. Kui kaabite natuke kuiva liiva pealt, on seal all ka tumedamaid savi-liivalaike, mis kätele ja nahale hõõrudes teeb naha siidpehmeks. Proovi järele.
Sealsamas Piusa raudteejaamas asub keraamik Meelis Kriguli ateljee. Seal on vanas stiilis setu potte kui ka teekanne, nukunõusid kui ka pisikesi vilesid. Kui tahad Setomaalt midagi mälestuseks osta siis planeeri seda teha just sealt ja ma ütlen, et ka aastate pärast saad oma reisist rõõmu tunda.
Tagasi bussi ja teekond jätkus Uusvada Loovustalu poole, kus meid võttis vastu perenaine Sirje. See koht oli ka paitus minu hingele. Esiteks oli see ka tõeline talu ja millist erilist loovust sealt välja hingas.Nemad seal pakuvad väikestele gruppidele maalimiskursusi ja savist loomakeste tegemist või nende juba valmistehtud loomakeste värvimst.Seina pealt lugesin, et hakatakse ja ma juba arvan, et ka tegeldakse ikoonimaalimisega. Igaljuhul oli see talu põnev, eriline ja tõeline. Kui ilusad aknaraamid toas olid, värviküllane looming, pisikesed loomakesed, mida käiakse laatadel müümas ja hiljuti valminud ehtsad seto talu väravad.
Ekskursioon lõppes jälle Setomaa Turismitalus, kus tegime majutusmajadele ringi peale. Mõnusad kaminad ja ahjud ja uhkusega võin öelda,et sama meistri tehtud, kes meilegi kaminasaali ahju-leso-pliidi ja kamina ehitas. Jutt on kuulsast potsepast-kunstnikust Valter Leiesest-eriline ja põnev inimene. Tubades palju seto käsitööd ja tubadel omad erilised nimed.
Samuti pakuti meile seal lõunat. Puder suitsuliha täites koos puravikukastega. Eriline ja maitsev. Magustoiduks pakuti talus valmistatud rabarberi jäätis. Samuti eriline ja maitsev. Perenaine Laivi oli meile heaks teejuhiks ja palju jõudu talle oma turismivankrit vedada.

Ilus uks Piusa külastuskeskuses

Kohvik Piusa külastuskeskuses

Kinosaal Piusa külastuskeskuses

Väljapanekud Piusa külastuskeskuses

Sild Piusa külastuskeskust ühendamas koobastega

kui puul on soov kasvada, siis ei saa teda miski takistada

Muuseumikoobas

Jõusaal Piusa moodi

looduse omapärad Piusal

Meelis Kriguli ateljee-töökoda Piusa raudteejaamas

Uusvada loovustalu väravad

Uusvada loovustalu huvitav hoov koos koeraga

Perenaine Sirje ilusate aknaraamide taustal meile talu tegemisi tutvustamas

Uusvada loovustalu perenaise Sirje looming

Töölaud huvilistele

Tuba Setomaa turismitalus

toit Setomaa turismitalus

Meie reisijuht ja Setomaa turismitalu perenaine Laivi Mesikäpp

Kokkuvõtteks,et Setumaal tasub igal aastal uudistamas käia, saab hea kultuuri-toidu-ja looduselamuse.

Setomaa reis

2011-04-07T13:55:00.000-07:00

Eile oli Väimela ökoturismi kursuse õppeekskursioon Setomaale. Ette ütlen ära, et väga mõnus ja õpetlik reis. Alustasime oma reisi Setomaa Turismitalust, kelle perenaine Laivi Mesikäpp meile reisil teejuhiks oli.
Talu juures meeldis Seto Laste Mängumaa, kus oli tehtud lastele turnimiseks ja mängimiseks looduslähedastest materjalidest kõiksugu atraktsioone, mis enamus ka juba lume alt väljas oli.
Teine huvitav koht oli savvusann (suitsusaun), mis oli suur ja mõnus, ning mulle tuletas meelde kuidas ma linnalapsena kõik suved maal vanaema juures suitsusaunas puhtaks sain. Peale "Nukitsamehe" filmi me koos onutütre Kailiga mängisime ka seal ja keetsime pajas õuntest mängult suppi. Kes need õunad sealt saunapäeval avastas ja ära koristas, seda ma ei tea siiani... Suitsusaunast ja selle lõhnast igaljuhul väga head mälestused.

Suitsusaun Setomaa turismitalus

Edasi läks meie reis Obinitsa Seto Seltsimajja, kus meid võttis vastu Rieka ja Aare Hõrn (endine Seto Kuningas) Mõlemad väga huvitavad inimesed ja suured Seto kultuuri austajad ja edasikandjad, ning samas ka huvitatutele head tutvustajad. Seltsimaja vastrenoveeritud, mul ka avamispeol käidud, mis toimus talsipühal ja kus oli palju rahvast, head muusikat ning maitsvat sööki. Kõigil kes Setumaad külastavad soovitan soojalt seal peatuda ja söök ette tellida, aga kui seda ei ole võimalik, siis ilma Rieka tehtud sõira maitsmata, ma küll Setumaalt ära ei läheks. Eriti huvitav on kui saad olla külaliseks mõnel kirmaskil(kohalikul peol), siis mõistad ka Setude hinge paremini ja meelde jääb see külalislahkus ja erilisus kindlasti.
Seltsimajas on nii palju detaile mida vaadata, nagu igas Seto kodus ja majas on ka seal ilus pühasenulk ja selle kõrval usute või mitte,tõeline Setu Kuningatroon, kus lubatakse ka külalisel istumist proovida. Esikus võib märkamatta jääda kuldnoka pesakast, kui ei oska üles vaadata, selle kõrval tualetis on tõeliselt huvitav kraanikauss, tõelisest Setu keraamikast, meister kohalik mees Meelis Krigul.
Trepp teisele korrusele on uuendatud ilusa piirdega aga vana ja auväärne.
Teise korruse tubades on kunstnik Evar Riitsare valmistatud Setoteemaline tapeet. Kena ja eriline. Mainimatta ei saa jätta huvitavaid panipaiku seina ääres. Suvel tulemas Taarka pärimusteatri esituses,Kauksi Ülle kirjutatud etendus " Maratsauk" Kindlasti tahaks minna, mälestused "Taarka" etendusest väga head.

Pühasenulk ja Kuningatroon

Evar Riitsaare tehtud tapeet Seto Seltsimajas

Vana ilus ja auväärne trepp

Kraanikauss Seto muudu, meister Meelis Krigul

Tsirgu pesäkast Seltsimajas

No nii hääd sõira pakutas ainult Seto seltsimajas

Midagi tutvat kaa, meie kingitus avamise aigu

Kel ka võimalus ,tasub külastada.
(jätkub homme)

Andrus Veerpalu kaitseks

2011-04-04T09:31:00.000-07:00

Kuuldes Eesti ajakirjandust, tundub mulle uskumatu kuidas meie spordikangelane visatakse üle poriga, ilma et midagi tõestatud oleks. Tuletan meelde, et ka Kristiina Šmiguni kohta oli samalaadne eksitus, õnneks oli temal toredaid toetajaid kes ei kaotanud Temasse usku ja hiljem saime Kristiina imelisi sõite näha. Me peaksime praegusel raskel ajal ka Andrus Veerpalu toetama.
Eesti Suusakoondis on Vaskna turismitalus oma suviseid laagreid teinud 1998 aastast. Meil oli külaliste majutuseks pakkuda ainult oma maja, kus me oma perega elasime. Majas oli meil kuivkäimla ja üks dušširuum. Ma ei kuulnud meestelt kunagi nurinaid, kui nad trennist tulid ja pidid ootama ja venitusi tegema nii kaua kuni dušširuum vabanes. Mehed ise olid väga rõõmsameelsed ja ebamugavustest ei annud meile kui pererahvale kuidagi mõista et see nende treeninglaagri raskemaks tegi. Andrus oli laagris perega, Angela ja kahe väikse lapsega. Tuba mida me saime esimestel aastatel neile pakkuda oli väga väike.Sinna mahtus ainult lai voodi ja 2 madratsit lastele ning riiul. Vaba ruumi astumiseks polnud. Ma ei räägiks sellest ajast kunagi laiemale ringile aga hetkel on süda väga haige, kuidas tehakse ülekohut inimesele kes on enda suhtes nii nõudlik ja teiste suhtes nii leebe ja andestav ja kes on kogu Eesti rahvale suurt rõõmu ja ühtekuuluvustunnet toonud.

Peremaja kus Eesti suusakoondis laagris oli ja meie oma perega elame. Andruse tuba teisel korrusel vasakul

Oleme ka nüüd ühtsed mõistvad ja toetavad muidu lihtsalt ei taha keegi seda rasket vankrit vedada ja meie kõigi sangar olla.

Hobusekasvatustalu Läti piiri ääres

2011-04-03T11:16:00.000-07:00

Ratsatalu vahva koer, kes püüdis lumepalle

Võtmehoidjast jänkud

Võtmehoidja

Täna oli meie tüdrukute sõbra Kärje sünnipäev, mida peeti ühes ratsatalus Kugovitsa, mis asub Luutsnikus, üsna Läti piiri ääres. Ilm oli fantastiliselt soe ja meeldiv. Lapsi oli tulnud palju ja kõik olid elevust täis. Nooruke perenaine Raili tõi välja sadulad ja ratsamütsid ja lapsed said proovida ratsutamist. Ühel hobuse nimi mulle väga meeldis-Roosi, ta oli ka väga armas ja hea hobune. Miiale ja Merlile hobused ja sünnipäev meeldis nii väga, et nad soovisid hakata ratsatrennis käima. Seda me esialgul ei lubanud, aga seda toredat talu lubasime neil tihedamalt külastada.
Homme tuleb meile üks firma seminari pidama ja ma sättisin lauad hoburaua kujuliselt. Seminariruum asub meil teisel korrusel, seinad on servamatta laudadest ja see teeb seminariruumi loovaks ja looduslähedaseks. Tänu sellele on meil siin peetud hulgaliselt seminare samuti loovus,-õppe ja leerilaagreid. Igaljuhul kõik on oodatud, kel sellist sündmust vaja korraldada.
Pärastlõunal lõpetasin pisikesed jänkutirtsud ära, kes lähevad külalistemaja tubadesse võtmehoidjateks. Et külalistel oleks rõõmsam ja nad tunneksid ,et nad on oodatud.
Alustasin ka terassi äärele mustri tegemisega, sest ilm oli kena ja soe. Mis sinna tuleb, ikka roosikesed, mis muu...
Täna on meil saunaõhtu, et kõik järgmiseks nädalaks puhtad oleksid.

Kugovitsa talus on 18 hobust

Miia ja hobune Roosi

Vaskna talu seminariruum koosoleku stiilis

Vaskna turismitalu seminariruum

Hoburaua stiilis seminariruum

Külaliste magagamistuba (Suusakolli tuba, tuba nr.8) teisel korrusel

Linnukesed käivad veel söömas

Alustasin terassi tala maalimisega, siia tulevad ikka roosikesed

Teise korruse aknalaud

Kõike head Teilegi uueks nädalaks ja tulge Haanjamaale ja veel parem kui Vaskna turismitalu oleks see paik, mida Te külastamatta ei saaks jätta.

Matk Suurele Munamäele

2011-04-02T13:38:00.000-07:00

Täna oli kevadiselt soe ilm ja me läksime koos perega matkama. Sihiks võtsime Suure Munamäe, mis on nüüd avatud iga päev kella 10-20 ni. Tahtsime kõik oma silmaga üle kaeda, kas torn ikka õiges kohas.
Matka alustasime Kivestmäe tõusust mööda Haanja Maratoni rada. Rajalt kõrvale eriti ei tasunus astuda, kuna seal vajus ikka poolde säärde lumme. Rajal oli ikka palju metsloomade jälgi, nii kitse kui ka me arvame, et hirve jäljed. Ühed olid sarnased ilvese aga täpselt ei tea, kahtlane, et ta niipalju maad mööda käib.
Munamäe jalamil oli juba lumevabasid laike, kus varsti sinetab sinililledest.
Munamägi on üks huvitav ja müstiline paik, kus elavad Härjapõlvlased. Lugesin nendest Enno Piiri raamatust. Seal ta kirjutab kuidas ehitati Suure Munamäe vaatetorni, kõik kivid mis päeval ülesse toodud olid, olid hommikuks kadunud. Lõpuks sai ehitusmeister aru,et see on Härjapõlvlaste töö, et nad elavad siin, et see on nende kuningriik. Igaljuhul sai ehitusmeister nendega kaubale ja sellest päevast alates keegi enam ehitust ei seganud. Ainult planeeritud lifti tollel ajal ei tehtud, see oleks väga müra tekitanud. Praegu on Munamäe vaatetornis lift olemas. Kui viibid Munamäel on tore vaadata vanu kände ja muid põnevaid kohti kus Härjapõlvlastest võiks märke olla. Põnev on.

Vaade Kivestmäelt Vaskna turismitalule

Matkasellid Haanja Suusamaratoni rajal

Suur Munamägi asub Haanja Looduspargi sihtkaitsevööndis

Tõus Suurele Munamäele

Olevi onnike

Haani miis keväjät uutman

Otsi öökull üles

Sajajalgne Munamäge valvamas

Suure Munamäe vaatetorn

Miia koos Enega Munamäe vaatetornis

Munamäelt saad sõbrale kaardi saata

Vaade vaatetornist Vaskna järvele

Ahti ja Johann ilmakaari uurimas

Lund veel jagub Munamäel

Ilusad seenetäpid puul

Arvatav Härjapõlvlaste koduuks

Vana kuuse koor on väga ilus

Torn oli avatud ja seal võttis meid vastu torni hea haldjas Ene. Munamäe avasündmus-Munalaat toimub 24 aprillil 12-16 See on igati vahva traditsiooniline kevadsündmus Suure Munamäe torni ümber koos munaveeretamisvõistlusega, pannkookide küpsetamise ja söömisega, munade värvimise ja muidu meisterdamisega. Tegevust jätkub kõigile, tule ise ja võta pere kaasa.
Kahjuks pildid said väga talvised aga õhk oli kevadine

Kaduneljapäev

2011-03-31T11:17:00.000-07:00

Täna on märtsikuu viimane päev ja veel kaduneljapäev. Peaks tegelema kõigi selliste asjadega, mille kadumist Sa soovid. Mina muidugi joonistasin terve päev ja joonistamise kadumist ma kohe kuidagi ei soovi.
Teised tööd jäid kuidagi väga unarusse, söögi tegemine ja koristamine.
Eile käisin Väimela kutsehariduskeskuses Võrumaa Turismiliidu infopäeval. Väga huvitavad esinejad olid-Sibulatee tüdrukud, Väimela kutsehariduskeskuse õpilased uute innovaatiliste ideedega, Contra ja Metsavenna talu peremees Meelis Mõttus. Jagati Turismiliidu auhindu, Aasta Tegija auhinna sai Aivo Värton Nõiariigi ja Liikluslinna peremees. Kõvad ja tublid tegijad on nad igaljuhul, jõudu ja jaksu neile.
Homme on 1 aprill-naljapäev. Haanja koolis seda toredat päeva peetakse, lapsed otsisid kostüüme, et homme koolis humoorikad välja näha. Merli maskeerib homme nõiaks ja Miia elevandiks, mõlemad said parajalt naljakad.

Jänes Kusti tervitab külalisi

Merli on homme naljapäeval nõid

Liiljad 31 märtsil 2011

Mutipeletaja täidab meil kevadekuulutaja ametit

Homme kohtume siis juba aprillikuus.

Liblikas, vahtramahl ning suured hanged.

2011-03-29T11:21:00.000-07:00

Kuna õues on veel täitsa talvine, siis Ahti ja Kristjan koristavad keldrit ja täitsa ilus on juba. Kui nad sea toimetasid, siis ärkas üks liblikas talveunest üles. Miia tõi ta ruttu tuppa ja pani lillede peale, et me teda kõik imetleda saaksime. Imeilus on ta igatahes.
Tõin veel keldrist üles potid liiljasibulatega. Sügisel kinkis üks armas külaline meile liiljasibulaid. Enamuse nendest panin õue mulda. Aga siis tuli mõte,et ka talvel või kevadel oleks liiljaõied ilusad. Pistsin sibulad potti mulla sisse ja viisin keldrisse.Kaks potti tõin jõulude paiku tuppa ja lootsin Miia sünnipäevaks õiekesi saada , aga võta näpust. Kasvasid ilusad lehed aga õisi mitte. Nüüd tõin kaks potti, mis ma olin kevadeks jätnud üles ja loodan uuesti väga õiekesi näha. Otsad on juba väljas ja nüüd on ainult oodata. Päike igaljuhul paistab kõvasti ja loodan,et see aitab kõvasti kaasa.
Õues ngu ma juba ütlesin särab päike nagu suvel paremate ilmadega aga ümberringi on tõeline talveparadiis tõeliselt aukartustäratavate lumehangedega ja traktor lükkas täna isegi tee lahti.
Johann tunneb ilusast ilmast ja lumest väga rõõmu, sõidab kelguga, sööb igal võimalikul juhul lund ja tatsab niisama ringi. Ahti tegi keldrikoristamisse pausi , pani suusad alla ja tegi päris suure ringi Plaani kanti. Sõida kuhu tahad, kõikjal kannab ja kuldne päike ka kaasas.
Metsajänkud tunnevad praeguste ilmadega väga hästi, sõid meil ühe noore õunapuu ära. Mis teha kui ootad puude kinnipanekuga kuni jänkudeni.
Vaher juba jookseb ja kui maitsev mahl, lihtsalt uskumatu kui magus võib ikka üks puumahl olla.
Mina leidsin ühest Võru kasutatud riiete poest ühe punase villase suurräti, mis oli väga ilusate värvidega. Küll kulunud ja kehvas seisus aga ikkagi ilus. Pesin ta puhtaks ja otsustasin sellest ühe ilusa ja sooja jõuluvaiba teha. Eks näis kuidas see õnnestub.
Kui Johanni magama sain tegin kartulit ja guljašši ning võtsin ruttu pintsli kätte. Ei ole enam nädal aega midagi joonistanud ja üks suur kevadine pilt vajab lõpetamist. Igaljuhul sain sellega juba päris kaugele, ma arvan paar kolm korda läheb veel. Kui Johann üleval, siis on väga raske midagi värvida, sest tema ka tahab siis kaasa lüüa.
Õhtul tegin külaliste ja oma pere jaoks kaerahelbe-päevalilleseemnete-apelsini-kodujuustu küpsiseid. Päris head tulid välja. Peabki rohkem ise küpsiseid tegema.

Vahtramahl tilgub

Keldris ärkas liblikas

Kaerahelbe-kodujuustu-päevalilleseemneküpsised

Liblikas kaunistuseks

Lumehanged kevadel

Tulevane jõuluvaip

Homme Turismiliidu koosolek Väimela Kutsehariduskeskuses ja samal ajal Ökokoolituse ekskursioon Haanjamaale. Võta või jäta, kõik ühel ajal. Kuid homme olen koosolekul, midagi pole teha.

Talvine esmaspäev

2011-03-28T11:31:00.000-07:00

Kui oleks nii ilusad talvised ilmad enne jõule, siis oleks enamus inimesi väga õnnelikud. Praegu ootab enamus inimesi kevadet ja pole sugugi õnnelikud ja rõõmsad selle imeilusa lumesaju ja pehme lume üle. Igaljuhul ei taha lumehaldjad veel oma pidu ja tantsu veel lõpetada. See on ka inimestega vahel nii, kui on mõnus olla ei taha pidu lõppeda ja aeg ei loe siin midagi. Kevad on ka väga viisakas, kohe ei taha peole punkti panna, ikka loodab, et teised ise sellest aru saavad. Aga kuna ja kas siis pärast kevadel jälle väga kiireks ei lähe...
Meie loodame oma kätega midagi sooja ja kevadesarnast teha, et kevad saaks aru kui väga me teda juba igatseme.
Täna kui lapsed koolis, Ahti ja Kristjan koristasid keldrit ja Johann mängis rahulikult (segiajamise mängu küll aga rahulikult) tegin mina ühe tõeliselt kevadrohelise padja salatirohelisest riidest ja peale õmblesin ühe heegeldatud liniku. Pärast oli päris hea tunne, kuigi toidutegemisega läks päris kiireks aga valmis sain selle toreda borši supi. Juurde tegin veel munavõid.

Talv ei taha pidu lõpetada

Kevadine padi

Esmaspäevane hapukapsaborš

Õhtul on meil rahvamajas joogatund mida annab Mari. See on koht, kus ma kuidagi puududa ei tahaks. Seal on kõik hea, iseolemine, harjutused,tasakesi juurde hiilivad mõtted, muidugi Mari ja ka seltskond. Alustame 17.30, talvel on sellel ajal täiesti pime, nüüd piilub päike ka suletud silmapraost läbi. Täna tegime lõpuks paarisharjutusi jalgadele ja kätele, need on kasulikud igale paarile. Julgustaksin kõigile joogarühma minemast, kui on tahtejõudu võib ka kodus harjutusi teha, seltsis segasem. Ootame siis edasi

Rebaseurgu otsimas

2011-03-27T12:09:00.000-07:00

Täna on juba pühapäev, ning lapsed lähevad homme kooli. Palju töid tuleb ennem ära teha,et kõik homseks valmis oleks. Riideid pesta, triikida, saunas käia ja paremat sööki teha.
Kuna ilm oli väga ilus otsustasime täna talu ümber metsas väikese matka teha, et otsida üles rebaseurg. Soov oli näha kas rebane seal ikka toimetab. Matka alustasime Vaskna järvelt, kus olid kolm kalameest kalu püüdmas. Ilm oli muutunud ja nad ütlesid, et ei näkka enam. Nad olid vene rahvusest ja kaugemalt pärit aga näha, et tõelised kalamehed.
Meie pöörasime järve pealt metsa rebaseurge otsima. Hetkel on hea metsavahel sõita, sest lumi kannab hästi aga mets on tihe ja tegemist on suuskadega manööverdamisega. Kindlasti oleks räätsadega mugavam. Kui olime sika saka üles alla sõitnud jõudsime vana rebaseuru juurde, mis oli täiesti kasutuses. Urul oli kolm erinevat uruava ja kõigi juures jäljed ja liiv. Mõnus pühapäevane matk.
Hiljem tegin ahjukartuleid ja saiakesi.
Esimesed saiakesed olid soolased (kapsa-sibula-suitsuliha-juustu) Tahtsin väga kapsapirukaid teha, sain kunagi Lindora laadalt väga häid ja tahtsin ise ka kapsaga katsetada. Tegin nad juustusaiakeste kujuga, said päris maitsvad, söödi ennem ära kui magusad kaneelisaiakesed.

rebaseurg Vaskna talu lähedal

Matkalt tulles Vaskna turismitalu paistab

Ahjukartulid suitsulihaga

kapsa-sibula-suitsuliha-juustusaiakesed

kaneelisaiakesed

kevadised urvautid kaminasaalis

Vaskna turismitalu sauna eesruum

rebaseurg Vaskna turismitalu lähedal metsas

Merli rebaseurgu uurimas

Õhtul selle suure seltskonnaga sauna lapsed puhtaks ja juuksed korda. Homme jälle kevade poole suveajaga. Minule igaljuhul suveaeg sobib, hommikul juba nii vara valge, imelik kohe magada. Alati pole see nii olnud.

Marjapuna ehk Kapsamaarjapäev.

2011-03-25T11:29:00.000-07:00

Marjapuna ehk Kapsamaarjapäev.

2011-03-25T10:42:00.000-07:00

Ärkasin täna varakult, et minna päikest tervitama Kivestmäele. Enne päikesetõusu ma sinna ei jõudnud aga mõnus tunne oli sealt kõrgelt ülevalt alla vaadata Vaskna turismitalu poole, kui ka natuke kõrgemale Suure Munamäe poole. Hommik oli imeilus, päikesepaistega ja kuigi lumiselt talvine, oli siiski õhus hoopis kevade lõhn ja hääled. On niisugune vanarahva komme Marjapuna päeva hommikul koos perega päikest minna tervitama. Minul tüdrukud linnas aga koer Pipi kaasas. Temaga on mõnus looduses uudistada, sest tal on kõige vastu huvi ja ta on alati rõõmus ja väsimatu.
Koju tulin, siis hakkasin pannkooke tegema, ikka neid suuri,et oleksid suvel pirakad kapsapead. Pannkoogid saavad eriti head kui tainale pool pakki Juubeli koogi pulbrit panna. Saavad eriliselt hea maitsega ja õhulised.
Hiljem läksime tüdrukutele Võrru järele ja kui koju hakkasime tulema, siis oli selline lumesadu, et ei näinud maad ega ilma, teest rääkimata. Koju me jõudsime,sest meie autol on kodutee selge, vanasti oli hobustel ka kodutee kinnisilmi teada. Koju jõudes hakkas päike särama, nagu poleks tormi olnudki.
Saladuskatte all võin öelda,et ostsin Võrust paar jänkut juurde, nad on nii armsad.

Urvautid juba paistavad

Vaade Kivestmäelt Vaskna turismitalule

Vaade Suurele Munamäele

Meie armas Pipi

Pannkoogid vaarika moosiga

Punasõstra mahl pannkoogiga on Marjapunapäeva toit

Jänkutüdruk sai valmis.

2011-03-24T11:19:00.000-07:00

Hommikul paistis päike mõnusalt aknast sisse ja hea oli ärgata. Tüdrukud Miia ja Merli olid täna varakult üleval kuigi neil on koolivaheaeg. Nemad sõitsid hommikuse bussiga Võrru vanaemadele ja vanaisale külla. Kui mina veel väike olin sõitsin linnast maale vanaemale külla aga nüüd meie lastel on vastupidi, vanaemad linnas ja tore külla minna. Juba eile pakkisid kotte ja sättisid riideid ning olid elevil. Õhtul läksid varakult magama. Terve tänase päeva on kuidagi palju vaiksem olnud.
Hommikul kui tüdrukud saadetud hakkasin seda suurt jänkudüdrukut meisterdama. See minu meisterdamine on küll üks isevärki pusserdamine. Nagu ma eile ütlesin , lõiget mul polnud mudkui ühest küljest pihta kuni valmis sai. Teistele ma niimoodi tegemist ei soovita, sest tegelikult päris selline ei tulnud nagu ma ette kujutasin. See eest üks tubli ja pontsakas jänkupreili sai küll näitusele teiste sekka korda pidama.
Jõudsin veel kardinaid vahetada ja veel nipet-näpet asju paigutada. Kui ma nii külalistemaja ja meie maja vahet jooksin, siis vaatasin koguaeg järvele ka. Hakkab ju järvel käimise aeg läbi saama ja püürhälliga enam varsti sõita ei saa. See aasta sai püürhäll üsna hilja korda tehtud ja nüüd saab sel toredal jääkarusellil veel viimaseid sõite teha.
Homme on Marjapunapäev või Paastumaarjapäev kuidas keegi paremini teab seda vahvat vanarahva päeva.
Hommikul alustan pannkookidega, mida sel päeval küpsetati, et kasvaksid suured kapsapead.
Küpseta Sinagi pannkooke või karaskit.

Miia ja Merli

Jänkutüdruk sai valmis

ja jõudis näitusele

Vaskna turismitalu püürhäll

Tuuline kolmapäev

2011-03-23T11:12:00.000-07:00

Terve tänase päeva tuul puhus ümber maja ja puud kõikusid nagu tormi ajal. Aga samal ajal päike piilus pilve tagant ja ilm tundus kevadine. Lumi kandis hästi, aga mõnes kohas kus päike oli lume ärasulatanud võisid mütaki nabani lumme vajuda. See juhtus siis kui ma läksin vaatama, kas jänesel pojad juba pesas. Aga keda ei olnud, need olid jänesepojad. Teine jänkumamma oli välja saanud ja peitis ennast puuri alla. Lumi on puuri ümber nii kõrge, et sõkutud lumi ulatub puurini ja puuri jalgu pole enam sugugi näha. Puuri all on tore urg tekkinud, kus lahtipääsenud jänku saab mõnusalt peavarju. Niipalju siis jänkupoegade ootamisest.

Eile Munamäe mängudel läks meie perel väga hästi. Merli Mari sai kuni kaheksa aastaste tüdrukute seas esimese koha. See oli tema esimene esimene koht. Igaljuhul oli ta väga õnnelik kui ta kringli, diplomi ja autasuks saadud sooja aluspesuga koju tuli. Merlile väga meeldib suusatada ja ma väga loodan, et see on talle suureks stiimuliks järgmisel aastal.

Jätsin maja seinale jõuluajast suusapäkapikk Kiku, nüüd peame ta pidulikult talvekorterisse saatma ja mõne uue jänku asemele tegema.
Terassile sai üks tore jänkupere tehtud. Tore on see pilt sellepärast, et igaüks saab oma näo sinna pista ja jänkuperena ennast tunda. Igaljuhul esimestele külalistele kes seda pilti nägid see väga meeldis neile ja nad tegid juba esimesed fotod ka endist selle pildiga.
Alustasin ka ühe suure riidest jänkutüdruku tegemist. Tegin ta ilma lõiketa, mitte kohe ei tea mis tast välja tuleb. Kui valmis saab näitan Teilegi.
Õnneks on õhtuks tuul vaibunud ja lootus on rahulikule ööle.
Soovin ka Teile, kus Te iganes ka viibite mõnusat ja rahulikku ööd.

Jänesepere terassil

Suur jänkutüdruk

Jänkumamma Roosi

Suusapäkapikk Kiku

Kevad tuleb tasapisi

Merli Mari I võit Munamäe mängudel

Jänkupoiss

Kevad on käes.

2011-03-22T05:34:00.000-07:00

Täna on väga tähtis päev. Kevad on käes nii hinges kui ka ajaliselt. Põnev on vaadata kuidas see tohutu lumi väljas sulab ja vajub üha madalamale ja madalamale. Ka linnud laulavad palju rõõmsamalt kui talvel. Tõelistele suusafännidele võin öelda, et suusatada saab veel jupp aega. Täna näiteks läks pool meie perest Munamäe mängudele võistlema ja kaasa elama. Pärast saab näha kuidas neil läks.
Kevadesõpradele peab ütlema,et meie armas küülik Roosi teeb pesa ja hakkab varsti poegima. Elevust kui palju. Iga sündimine on imeline. Igaljuhul hoian teid asjadega kursis.
Samuti kaunistame talu kevadpühadeks, iga päev kaunistan mingi koha ära või panen midagi ilusat välja.
Olen juba jõudnud jänkude näituse üles panna, saani kus enne oli päkapikuküla on nüüd kevadpüha küla koos jänkude ja tibudega.
Kaminasaali panin kollased laudlinad ja linikud, kanakestest soola-pipratopsid, nartsissid, kamina kaunistasin jäneste ja tibudega ja uskuge või mitte nii kevadine tunne tuli hinge.
Plaanis on tubadesse panna kollaseid linikuid ning tuua ka tubadesse kevade hõngu. Ostsin isegi ühe väga armsa kollase lina ikka selleks et kevadvärvid tuppa jõuaksid. Samuti vajab kaunistamist laste mängumaja ja tahaks ise meisterdada jänkusid ja tibusid. Igaljuhul eelmine aasta tulid nad väga nunnlt välja. Meisterdasime neid kogu perega ja kõigest mis kätte saime ja õiget värvi oli. Kui midagi nüüd valmis saab näitan teilegi.
Tulge ikka meid vaatama ja lumele järele lehvitama, et roheline vaip saaks lume alt välja piiluma hakata...

Jänesed

Lihavõttejänkude näitus

Kevadpüha küla terassil koos Johann Talisega