10 veebruaril 2013 algab Mao aasta.

Minu kokkupuuted päris madudega (rästikutega) on kohe väga-väga kummalised.
Kõige erilisem mälestus on mul 1989 aasta kevadest. Õppisin sellel ajal EPA-s metsandust ja olime parajasti oma kursusega Järvseljal metsa istutamas. Hommikul viidi meid bussiga metsa ja õhtul tuli meile buss järele. Ootasin sellel ajal meie poega Kristjani ja tegelikult oli ka 1989 aasta mao aasta. Kristjan, kes sügisel sündis on ka siis mao aastal sündinud. Nüüd selle kummalise loo juurde. Nagu ma ütlesin toodi meid hommikul metsa ühele langile, kust oli äsja puud maha võetud ja kõik need puuoksad olid sellel ajal jäetud maha. Hakkepuitu tollel ajal veel ei tehtud ja pärast raiet ausalt maapinda okste alt näha eriti ei olnudki. Puude istutamiseks pidi üle okste ronima ja kui olid sammudega paraja koha istutamiseks mõõtnud, siis oli hea kui seal oksarisu peal ei olnud. Mul olid tennised jalas ja kui ma nende okste vahel niimoodi turnisin, siis mitu korda mõtlesin, et nii võin ma kogematta mõnele rästikule peale astuda. Õnneks seda ei juhtunud aga juhtus midagi veel imelikumat. Meil tuli lõunapaus ja terve grupp läks kõrval oleva metsa äärde puhkama. Mäletan, et seal oli mõnus liivane pinnas, mille ma enne läbi kompisin, et mitte kogematta mõnele rästikule peale istuda. Istusin siis maha ja viskasin mõnusa liiva peale päris pikali ja ma ei mäleta kui kaua ma seal nii pikutasin. Korraga tunnen ja näen, kuidas minu kaela alt suur madu välja tuleb ja metsa poole roomab. Muidugi ma hüppasin püsti, nägin ta sik-sak mustrit seljal ja vaatasin talle järele. Ta ei roomanud nagu tavaliselt vaid oli poolest kehast saati püsti. Mäletan, kuidas meie kursuse poisid tahtsid seda madu maha lüüa aga ma muidugi ei lubanud, sest ta ei olnud mulle midagi teinud ja seal oli tema kodu. Siiani on meeles tunne kuidas midagi minu kaela alt välja roomab ja muidugi ma ka liigutasin,et näha kes see on. Peale minu nägi seda minu sõbranna Krista, kes istus minust eemal ja ütles, et see oli päris jube vaatepilt. Mina, kes ma madusid väga väga kardan, seekord nii hirmunud ei olnud ja karjuma ka ei hakanud, nagu ma varasematel kordadel olin teinud. Peale seda lugu tuli mulle meelde kuidas ma väiksena (alla 4 aastasena, kui vana seda täpselt ei tea) oma titavoodisse magama minnes olin enda all suurt madu näinud. Muidugi ma ei tahtnud ta peal magada ja kutsusin ema. Mida ma emale rääkisin ja kui palju ma veel rääkida oskasin, seda ma ei tea. Niipalju ma ikka ütlesin, et keegi mu voodis on, aga koos emaga vaatasime üle ja loomulikult seal kedagi ei olnud, seda ma nägin ja mäletan ise ka. Sama kõik kordus, kui ma voodisse pikali heitsin ja silmad kinni panin. Ma olin sellel ajal veel nii väike, et ühtki madu ma ennem näinud ei olnud, kui võibolla mõne mu isa pildi peal, mida ta valmistas ette õpilastele koolis.Mu isa oli bioloogia-geograafia õpetaja aga see on ainult mu oletus. Minu ema, kes samuti oli geograafia õpetaja,  tema madusid sugugi ei kartnud. Ta rääkis mulle lapsena, kuidas tema väikese lapsena Emajõe luhas oma vanematega heina tegi, ta rääkis, et seal oli rästikute kodu ja neid oli tee ääres tohutult palju olnud. Samuti ei olnud neid kartnud minu vanaema, kes lastele ikka rääkis, et nad kogematta rästikule peale ei astuks, kes päikese käes ennast soojendasid. Veel rääkis minu ema kuidas kohe peale sõda 1944 aastal nemad sügisel septembri lõpus jõhvikale olid Sangla soosse läinud ja kuidas nad seal suurt rästikute hunnikut, kui nii võib öelda, olid näinud. Nad lugesid neid ja said 30 aga neid võis veel rohkem olla, sest kõiki ei olnud võimalik lugeda.

Mao aasta puhul joonistasin ühe pildi sõbralikest madudest.

See pilt Vaskna talu seinal.

Nüüd on tulemas mao  aasta ja ma usun, et mul nende madude (mees, poeg ja tütar)keskel tuleb eriliselt ilus aasta, sama loodan ka Teile. Erilist Mao aastat kõigile!