Vaskna turismitalu saab pühapäeval täisealiseks ja meie seiklustest Ameerikas ja Venemaal.

Vaade Vaskna järvele

See oli juba 18 aastat tagasi, 1993 aasta 5 juunil kui Vaskna turismitallu jõudsid esimesed külalised ja veel kaugelt Saksamaalt. Kui lähedaseks on praeguseks ajaks saanud tõeliselt kauged maad, aga Saksamaa on juba päris lähedal, siinsamas meie Euroopas. Aga sellel kaugel ajal oli meie Eesti riik veel väga noor ja välismaalased ööbisid ikka hotellides, mitte kusagil maal talus.
Poolteist aastat enne esimesi külalisi 1991 aastal oli meil võimalus külastada Ameerika Ühendriikides oma kauget tädi ja me olime ka esimesel välisreisil. Nägime palju huvitavat, mida me Eestis kodus kunagi näinud ja kogenud ei olnud ja see oli ka esimene tõsine kokkupuude kapitalistliku majandusega. Mõned asjad tegid ikka tõsiselt hirmu, me ei teadnud tollel ajal mis tähendab tervisekindlustus ja kuulsime teistelt, et kui meiega midagi juhtub võib tädil maja käest minna. Igaljuhul tundus see väga jube, sest tulime ju ühiskonnast kus arstiabi oli tasuta. Kui sellised asjad kõrvale jätta siis oli põnev näha poode, mis kõik olid otsast otsani täis kaupa ja ostjaid oli vähe või parasjagu. Esimest korda nägime selliseid suuri kaubanduskeskusi linna ääres, mis nüüd ka meil täiesti tavalised on. Oli novembri algus ja tädile tulid iga päev jõulukataloogid, mis oli imeilusat kaupa täis. Kui palju häid ideid, need ilusad kataloogid võlusid mind niipalju,et võtsin neid katalooge ka koju kaasa. Praegu on kataloogid meil täiesti tavalised aga selliseid kvaliteetkatalooge ei ole ma muidugi siin näinud.
Üks väga eriline kogemus oli Chicagos ühe kaubamaja vaateaknaid nähes. Seal oli kogu Tuhkatriinu muinasjutt, muinasjutuvestja luges, muusika mängis ja Tuhkatriinu läks liikudes ballile. See oli imeilus,eriti veel minule suurele muinasjutusõbrale. Neid imeilusaid vaateaknaid tuldi vaatama nii kaugemalt ja lähemalt ka Ameerikas. Midagi sellist pole ma ei Eestis ega kusagil Euroopas näinud. Eestis on vaateaknad vaeslapse osas, ainult Võru linnas on üks imeilus Leeri lillepood, kus on imeilusad vaateaknad, mis mulle tuletavad meelde  seda tohutult ilusat muinasjuttu.
Ameerikas sai nähtud seda äride paljusust suurte teede äärtes, toidukohti, tanklaid ja majutuskohti.
Tekkis mõte ja usk, et meilgi Haanjas Suure Munamäe taga võiks üks ilus ja armas kogu südamest tehtud majutuskoht olla. Ka see sai Ameerikas selgeks,et heasse kohta sõidetakse ka Ameerikas kaugele, kuigi igal pool on kohti kuhu minna palju ja suust suhu reklaam töötab. Ning ja kui hea on meie kodune eesti toit, kuigi seal olid poed kaupa täis ja kõik toit oli ilus ja ahvatlev oli see väga tehislik ja meie tolleaegne kõik ise tehtud suu tundis eriti teravalt igatsust naturaalse toidu järele. Chicago Eesti Majas pakuti väga head ja naturaalset eesti toitu. Ka meie tädi pakkus meile parimat toitu aga toitus mis poes saada oli , oli tehis maitse juures.
Piletid olid meil ostetud Aerofloti lennukile aga me ei teadnud, et me pidime sinna veel helistama üle, et me ikka tagasi koju läheme ja meie kohad olid välja müüdud. See oli tohutu möll mis seal lennujaamas toimus, kotid said peale aga ise jäime maha. Meid oli 11 inimest, kes enam lennukisse ei mahtunud ja õnneks oli meie seas kaks toredat advokaati Venemaalt, kes meile kõik õigused välja nõudsid. Me saime tasuta majutuse ja õhtusöögi, järgmisel päeval pidi Aerofloti töötaja meile uued piletid tooma, lennule New Yorki ja sealt edasi Moskvasse.
Hommikul oligi pilletitooja kohal ja kõigile piletid olemas peale meie ja ühe Armeenia mehe. See oli jube hetk, et kas tõesti jääme maha ja kodu ei saagi. Rääkisime oma murest meie juba sõpradeks saanud advokaatidele ja nad olid väga üllatunud et meie pileteid ei saanud. Nad lubasid selle asja korda ajada ja tulidki piletid teisest taskust välja. ME EI TOHI UNUSTADA, ET AASTA OLI 1991, Eesti oli lahkunud Nõukogude Liidust ja nii taheti meid kas hirmutada või raha välja pressida. New Yorgis oli meil pool päeva aega, aga hirm oli suur ja me lennujaamast kuhugi minna ei julgenud. Mõtlen väga soojate tunnetega meie sõbraliku mahajääjate grupi peale, kellest enamus olid vene rahvusest väga toredad inimesed, tänu kellele me lõpuks koju saime aga kelle kontakte meil kahjuks ei ole. Moskvas lennukist maha astudes tundsime, et me oleme juba kodus, sest seda süsteemi me tundsime, see oli meile tuttav aga kas ikka oli.
Moskvast Eestisse saamisega oli meil ikka palju tegemist. Kuna me jäime lennukist maha, siis läksid luhta ka meie rongipiletid Eestisse, kui meie viimasel minutil raudtejaama jõudsime olid kõik piletid terveks kuuks välja müüdud ja häid advokaatidest sõpru ka enam ei olnud, jäi loota ainult iseendile,et kodu saada. Kahjuks olime me minnes kogu raha lennujaama restoranis raisanud, kuna arvasime, et meil on kõik olemas aga kahjuks me eksisime. Rong pidi väljuma 15 minuti pärast ja me palusime väga reisisaatjat, andsime oma kogu vene raha ülejäägi ja 1 dollari ja meid kolmekesi võeti peale, pandi kupeesse ja anti veel sooja teed ka. Me olime liiga väsinud,et hirmu tunda,et võibolla võtab meid "jänesid " kontroll kinni ja tõstab suvalises jaamas maha. Aga meie olime oma unenägudes juba kodus ja hakkasime turismitalu pidama...