Elanud üks noormees, kes oli oma perest maha jäänud, kui pere laevaga põgenes Saksamaale 1944 aastal. Hiljem sai noormees teada, et laev ei jõudnudki kohale, vaid oli saanud pommitabamuse ja läinud põhja. Nüüd oli ta väga keerulises maailmas täiesti üksi. Mida tähendab täiesti üksi, seda teab vaid see, kes on olnud täiesti üksi, inimesed on su ümber aga sinul ei ole mitte kedagi.
Juhuslikult aga võib-olla see ikka polnud juhuslikult, ehk kõrgemalt poolt keegi nägi seda üksinduse valu, mis noormehel hinges oli. Ta kohtus ühe vana ja sama üksiku meistriga ja nad said ilma sõnatetagi aru, et nad on maailmas üksi ja peavad kokku hoidma.
Vana meister kutsus noormehe enda juurde elama ning õpetas talle oma tööd- teha ilusat keraamikat. Noormees õppis kiiresti ja varsti oli ta parem ja osavam kui vana meister. Selle üle olid nad rõõmsad mõlemad, see tegi nende päevad päikesepaisteliseks ja õnnelikeks.
Elu tegi rõõmsamaks naabritüdruk, kes armastas nei külas käia ja nende tööd vaadata ja vahepeal ka nalja visata.
Ühel päeval ütles vana meister, et nüüd oled sa parem, julgem ja osavam kui mina. Aga ma annan sulle mõtte, teha niisuguseid kauneid ja hingestatuid nõusid, kui need on laual, unustavad inimesed nälja ja mured, ning nad võivad ka ainult teed juues kõhu täis saada ja olla õnnelikud.
Ei läinud palju aega, kui vana meister suri ning naabritüdruk küüditati kaugele tundmata kohta.
Noormees sukeldus töösse, et teha imelised hingestatud nõud ja saata need oma armsamale.
Noormees oli nüüd juba tuntud omal maal aga kuidas ta ka ei töötanud, ta ei teadnud, kas tema nõud on nii hingestatud, et kui armsam sealt ainult teed joob, saab sellest kõhu täis ja hinge rõõmsaks.
Ta läks teistele maadele, kuhu oli võimalik minna-külastas kuulsaid meistreid, kes õpetasid talle väga peeneid kunste. Ta rääkis kõikjal, et soovib teha nõusid, mida nähes unustavad inimesed nälja ja mured ning nende hinge tuleb õnn ja meelerahu.
Noore mehena suutis ta nakatada selle mõttega sadu meistreid ja kunstnikke.
Tä reisis ja töötas ennastunustavalt kui ühel päeval sai kirja kodumaalt.
Sinu töö on vilja kannud, tule koju.
Naabritüdruk, kellest oli saanud kaunis naine oli tagasi kodus ning noor meister tänas kõiki ning sõitis kodumaale tagasi.
Armastus mis oli kusagil hinges olnud, puhkes õitsele ja nad abiellusid ning võib-olla elavad veel praegugi õnnelikult.
Kui te nõete laual mõnda kaunist nõud, mis teeb hinge rõõmsaks, siis võib-olla on ta just tehtud hingestatult, sooviga teha Maailma paremaks paigaks.
Täna rääkisin seda lugu noorele kunstnikule Kirsikale, kellele näitasin oma töid ja kes tegi ilusa kollaaži.
Ahti tuli koju Tartust, kus oli kohtunud, meie külalise Harriga, kes andis talle ühe vana vaagna, et ehk läheb meil vaja. Võib-olla ei olegi juhuseid ja ikka keegi hoiab meil silma peal.
Hingestatud nõusid teilegi!
Minu kollaaž ilusatest nõudest
Kirsika oma kauni kollaažiga
Harri saadetud vana vaagen.
No comments:
Post a Comment