Emaks saamine.

Nuur imä väiku latsega

Eesti Ema monument Rõuges

Eesti Ema monument Rõuges eemalt vaadates

Meelespea, et Sa mind meeles peaks

Emadepäev on üks tähtis päev aga huvitav on see kuidas üks noor naine kui ta on oma esimese lapse sünnitanud või samuti lapsendanud, kuidas ta siis tegelikult emaks kujuneb.
Minu enda kogemused sellel teekonnal lähevad aastasse 1988, kui ma ootasin oma esimest last. Elasime veel tollel ajal Nõukogude riigis aga õhus oli tunda vabadust ja lootused olid kõigil suured.
Sellisel ajal olin mina lapseootel ja viibisin neerukaebustega haiglas. Kõik mu palatikaaslased olid lapseootel ja väga erineva vanuse ja taustaga inimesed. Eriti midagi teha ei olnud ja ma hakkasin varsti sündivale titale sokikesi kuduma. Ma ei maininud, et me olime viiekesi palatis ja tegelikult olid kõik väga erilised naised.
Esimeses voodis oli üks noor lastekodu tüdruk, kes ootas ka oma esimest last. Temal oli kõik väga uus ja huvitav ja ta oli ka väga usaldav. Teises voodis oli üks neljakümnendates aastates naine, sama vana kui ma praegu. Tal oli kodus kaks poega, kes olid juba suured, üks oli Gruusias sõjaväes(elasime ju tol ajal ühes suures riigis) Uskumatu oli aga see, et ta üldse ei oodanud oma last, see on ka vale öelda, ta lihtsalt tohutult häbenes seda,et ta nii vanana veel last ootab. Ta töötas metsavahina, enamuses meeste seltskonnas ja tööriieteks oli paks puhvaika. Kui aeg oli dekreeti minna, siis ta seda ka ütles oma ülemusele metsaülemale, kes seepeale tegi imestusest suured silmad ja ütles,et nii võib ka tema vanaema lapse saada. Muidugi arvas metsaülem, et teeb lihtsalt nalja aga see mõjus väga laastavalt. Kuigi me rääkisime talle palju, kui armas on suurte vendade kõrvale väike tüdrukutirts saada, ei julgustanud see teda sugugi. Samuti arvas ,ta et ta on ilmaaegu haiglasse topitud, jalad olevat paistes, tema oli oma valdusi üle annud ja nii umbes 40 km maha vantsinud. No kellel siis ei lähe jalad paiste arvas tema. Üldiselt oli ta väga lahke ja julge naisterahvas, jagas kõigile ilusat värvitud lõnga ja käis hüppes haigla poes ja tõi sealt suitsuvorsti. Alati oli tal kaasas see lastekodu tüdruk. Kord oli tollel ajal karm ja osakonnast ei tohtinud keegi välja minna aga temale oli see kukepea, kuigi mina hoidsin ainuüksi tema käikude pärast hinge kinni. Minul sai üks paar sokke valmis ja kui ta nägi kui armsad need on, lubas ise ka kuduma hakata ja kudumises oli ta kõva tegija.
Järgmine naine oli üks noor lastearst, kes ootas ka oma esimest last, ka tema toetas ja julgustas teisi palju ja rääkis asju lahti arsti poole pealt. Hiljem kui Teda kohtasin, ajasime ikka juttu kuni ühel päeval ta ütles,et Tal järgmine laps sünnitusel suri. Ise ta ütles,et iga arst peaks seda üle elama. See jutt tundus mulle õudsamast õudsam,sest siis ma veel ei teadnud et ükskord pean ma ise sellise õuduse üle elama. Tema isa oli olnud ka metsavaht ja nii ta sai ka sellest teisest naisest paremini aru. Hiljem ma Teda näinud ei ole, samuti nagu teisi naisi.
Minu kõrval oli üks natukene vaimse puudega naine,kellest arvati et tema lapse kasvatamisega hakkama ei saa ja aeti pabereid, et kui laps sünnib siis laps võetakse temalt ära. Ka see tundus õudne ja me soovitasime Tal enda eest võidelda. Ma lihtsalt ei saanud aru ei sellest haigusest ega süsteemist mis otsustas kõik sinu eest ära.
Paar kuud hiljem peale edukat tütre sündi olin ma jälle palatis kus oli viis esmasünnitanud naist. Tänapäeval tundub uskumatu, et mingeid sidemeid tollel ajal ei olnud, oli vaid kodust kaasa võetud vöö ja haiglast antud lina, mis kinni seotuna asendas aluspükse ja sidemeid. Kõik esmasünnitanud istuda ei saanud ja verd lappas ka tohutult. See veri muidugi tegi nõutuks ja hirmutas ära.
Lapsed toodi iga 3 tunni tagant sööma, aga enne seda pidid ennast korda tegama. Kaenlaalused ja rinnad pesema ja suu ette marlilapi siduma. Kõik sai nii tehtud nagu kästi. Olidki järsku ema, keset seda toimetamiste ja muutuste jada. Alles eile olid ise laps ja täna on keegi veel, keda näed küll kolme tunni tagant aga kes ootab Sinult süüa. Piima mul oli, nii et ülejäänud aeg kulus väljalüpsmisele. Meie palatis oli üks ema kellel ei tulnud alguses piima, ka mina andsin korraks tema lapsele piima, hiljem viidi ühel teisel emal laps Tartusse ja siis andis Tema tollele lapsele rinda. Ja hiljem tuli ka tollel emal piim rinda. Tegelikult kõik toetasid üksteist aga emaks saamisega pidi igaüks ise toime tulema.Need on väikesed mälestused Nõukogude aja lõpust aga tegelikult ma ei tea kuidas minu ema ja vanaema päriselt emaks sai.
Tänapäeval on noored tüdrukud väliselt hulga tublimad ja julgemad aga kas ka sisemiselt, seda ei tea keegi.