Wednesday, March 25, 2020

MARJAPUNAPÄEV

25 märts on Paastumaarjapäev ja see oli vanal ajal tore naistepüha. Olen juba mitmeid aastaid kas oma pere tüdrukutega või meie naiste kogukonnaga seda püha pidanud.
Kuidas me siis seda peame?
Tavaliselt läheme päikesetõusu vastu võtma Kivestmäele. Sealt on ilus vaade Vaskna järvele ja ka päikesetõusu näeb sealt kõige paremini. Sellel aastal läksime mäele veidi hiljem, kui päike oli juba taevas. Riided on heledad ja punased või oma pere esivanematest pärandatud riided. Täna panin ma selga vanaema seeliku, valge villase jaki, kuhu peale panin punase tikitud vesti. Pähe valge kingitud mütsi koos roosipärjaga. Võib ehk tunduda, et veidi ülespuhutud aga minule on tähtis, et oleks midagi valget, midagi punast, midagi ilusat, midagi villast ja midagi esivanematelt.
Peale õues käiku ja looduse imetlemist lähen tuppa ja hakkan kas pannkooke või karaski vatsasid tegema. Sellel aastal tegin karaski pätsikesi. Tõesti väga head said.

Tainas
3 muna
1 spl suhkrut
1 tl soola
5 dl hapukoort või keefiri
5 dl või natuke tunde järgi, et saaks parajalt paks tainas
odrajahu ja kiirkaerahelbeid
1 tl söögisoodat
1 tl köömneid
ja siis ma lisasin tunde järele päevalilleseemneid, kõrvitsaseemneid ja linaseemneid
100 gr riivitud või pisikesteks tükkideks tehtud juustu.
Mina segasin kõik toiduained kokku ja küpsetasin eelsoojendatud ahjus 200 kraadi juures kuni pealt olid ilusad pruunikad ümarad pätsid.

Vanal ajal öeldi, et ümaraid kooke tehes tulevad sügisel ilusad kõvad kapsapead. Soovin ka sellel aastal erinevaid kapsaid kasvatada, siis tuli ju küpsetamisega tegeleda.
Naistepühade ajal jõid naised punast jooki. Ka minul oli võtta hea Uue-Saaluse mustsõstra vahujook Ruben ja uskuda paremasse tulevikku. Ka vaher jookseb ja seda mahla oleme sellel aastal joonud liitrite kaupa.
Ilusat Marjapunapäeva kallid naised!

Kivestmäel istumas ja Vaskna järve imetlemas

Taamal Vaskna järv ja talu

Seljas on mu vanaema seelik

Koos Lumega Kivestmäel

Okstering metsas, mille talvine perede laager tegi metsa

Otsi pildil liblikas üles, siis saad teada milline suvi tuleb.

Paremal tee kõrvalt läheb üles Kivestmäele

Tänased karaskid

Karask koos punase mustsõstra vahujoogiga.


Monday, March 23, 2020

KEVAD ON KÄES

Perenaine Margit Kivestmäel Taamal vaskna järv ja talu

Minu lemmikkohake matkarajal

Suur Munamägi kevade ootuses

Talvevaip sai kevadevaiba vastu välja vahetatud.

Puhkenurgake suures saalis

Otsin looduses ilusaid rohelisi värve

Jänkud külalisi ootamas

Jah, kevad on alanud

Talvel meisterdatud jõulupärg oli veel nii värske, et sai kollase-roosa tuunimise ja sobib hästi uksele

Sinililled õitsevad juba Haanjamaal Vaskna järve ääres
Vaatamata eriolukorrale Eestis, Euroopas ning ka paljudes paikades maailmas on kevad ka meile jõudnud. Niipalju on olukord paremuse poole muutunud, et päike paistab juba mitmendat päeva ja julgetakse broneeringuid teha juba suveks. See on märk, et vaatamata kõigele on inimestel lootus, et ükskord viirus ikka taandub ja inimesed võivad taas kodudest välja tulla ja peale töö saavad ka reisida ning puhata. Nagu igal aastal kaunistame ka sellel erilisel kevadel Vaskna talu kevadevärvidesse, et rõõm ja lootus püsiks hinges nii meil kui ka külalistel, kes meid internetist näevad. Elame veel.

Wednesday, March 18, 2020

NEPAALI REISI MÄLESTUSED

Kuigi hetkel suletakse üle maailma riigipiire, hotelle, toitlustuskohti ja tundub, et kas kunagi enam veel reisima saab minna. Kõiges selles valguses mõtlen ma südamesoojusega 2019 aasta sügisel toimunud Nepaali reisi peale. See oli üks ilusamaid ja hingeminevamaid reise mis on meil mõlemal Ahtiga olnud. Nüüd tagantjärele mõtlen, et kuidas see riik ja rahvas pidi 2015 aasta suurtest maavärinatest toime tulema, nii materiaalselt kui hingeliselt. Kui vaatasin internetis maavärinajärgseid fotosid, kus oli näha ikka väga palju purustusi, siis meie reisi ajal seda peaaegu näha enam polnud. Muidugi kui oskad vaadata, siis ikka oli ja samas ka vanu iidseid vaatamisväärsusi parandati ka nüüd. Muidugi inimeste südamesse ja hinge ei näe aga ka seda oli tunda, et elu läheb edasi ja inimesed tegelesid oma igapäevatööga ja igapäevaselt enam oma päeva maavärina õnnetusega ei vaevanud. Kui me olime Annapurna mägedes matkamas, oli meil tore noor kohalik matkajuht-giid, siis mina võtsin selle maavärina matka jooksul jutuks küll. Mind see väga huvitas, kus ta tol hetkel oli ja kuidas kõigest pärast üle sai. Oli olnud katusekorrusel ja üle lihtsalt peab saama. Veel mainis muidugi seda, et väiksemaid maavärinaid on küllalt tihti aga suuri võib elu jooksul ainult korra läbi elada. Meie oleme Ahtiga Türgis puhates ühe väikese maavärina üle elanud. Tundsime seda magamise pealt ja ärkasime üles kuidas suur puuvoodi kus me magasime liikus koos majaga. Oli ka väike hirm, et mis nüüd tegema peab, kas majast välja minema, kas tuleb veel tõukeid. Õnneks sai sellest meile ainult üks seikluslik elukogemus aga suured hävitavad maavärinad seda kindlasti kohe ei ole.
Meile mõlemale väga meeldis Nepaalis, et näha oli igapäevaelu kõiksugu töösid ja toiminguid ja see oli tõesti päris elu, kus kasvatati süüa, loomi ja ka lapsi. Oli olnud vihmaperiood ja esimesed kuivad päevad, näha oli kuidas kõikjal oli pesu pestud ja see kuivas igal pool, katustel, aedadel, nööridel. Ka see oli põnev, et ka suures Katmandu linnas uskusid inimesed käsitsi pesu pesemisse, et käsitsi pestud pesu on parem. Õmblemistöid tehti tänaval kohe meie mõistes kõnniteel sõidutee kõrval ikka väga mustas ja tolmuses kohas aga asjad mis nende käte vahelt välja tulid olid ilusad ja puhtad, sama võib ka inimeste kohta öelda. Eriti kenad olid naised, kes enamuses kandsid traditsioonilisi rõivaid. Mida kõike ei tehtud käsitsi, valati kõrgeid maju, vaatasime hotelliaknast ja iga päev see kerkis jõudsalt. Inimesed olid lahked ja armsad, mitte tehtult rõõmsad aga sügava silmavaatega.
Lõpetuseks kirjutan loo ühest pillimehest, keda kohtasime ühe peatuse ajal kui sõitsime Pokharast Chitwani loodusparki. See oli üks teeäärne küla mägedes ühe poekese lähedal. Bussist väljudes märkan ühte meest kohaliku puust pilliga. Neid pillimüüjaid oli Katmandus küll olnud, arvasin, et on lihtsalt üks pillimüüja. Veetsime selles kohas kusagil pool tundi aga see mees vaatas oma kurbade silmadega meie gruppi aga midagi ei pakkunud ja suhtlema ka ei tulnud. Meie tore giid Anil kutsus ta bussi ja tutvustas teda ja tema pilli. See kohalik mees nende kurbade silmadega hakkas meile laulma ja pilli mängima ja tema silmadesse tuli eriline rõõm. See pillihääl ja laul on mul siiani kõrvus ja hinges, olin nii rõõmus, et ma sellest osa sain. Usun, et ka see armas pillimees oli rõõmsam kui meie juurest lahkus. Kuulsin kunagi raadiost kuidas meie üks tuntud muusik ja laulja oli Himaalaja mägedes kuulnud kedagi nii ilusasti laulvat, mida ta polnud kunagi kuulnud. Ta oli väga kurb, et selline imeline hääl mitte kunagi lavale ja kuulajateni ei jõua. Mina aga mõtlen, et ta laulabki maailma kõige ilusamal laval ja keegi ikka kuuleb ja siis läheb see rohkemgi hinge.
ELAME VEEL ja loodame, et elame selle koroona ka üle.



Kohalik pillimees, kes meile bussis laulis ja mängis
Nepaalist ostetud seinavaip
Elevant on Nepaalis õnnetoov loom

Mägedes matkamas

Tuesday, March 17, 2020

KÜÜLIKUD ANNAVAD ELURÕÕMU

Sellel aastal on meil juba ühel küülikumammal 7 poega. Ega ma muidugi päris täpselt ei teagi, on need pojad või hoopis tütred. Kui olen kartuleid või porgandeid koorinud ja lähen koori jänkudele andma, on tagasi tulles alati parem tuju kui minnes. Isegi meie koer Lumi jälgib jänkupoegi saba liputades. Pole ime, et paljud meie külalised meid ka jänkutaluks kutsuvad. Muidugi on meil alati mõni vabalt jooksev jänku ka teiste puurijänkude kõrval. Kuid just nüüd pidime ka tema liikumist piirama, sest märkasin, et tulpidel, hüatsintidel ja isegi mõni nartsissi ots oli ära söödud. Meie jänkukese karantiin kestab, kuni maa on üleni roheline ja ei teki nii suurt soovi lilli ära süüa.
Elavate küülikute kõrval on meil talus erinevaid käsitsi tehtud jänkukesi ja samuti poest ostetuid armsaid karvaseid loomakesi. Igal kevadel juba varakult enne Lihavõttepühi olen teinud ikka mõne jänku ise ka. Mõnel aastal suure, mõnel aastal väikese aga sellel aastal tegin täitsa sellise paraja suurusega. Ise tegemine on ka üks lõpmata teraapiline tegevus. Ja mina olen selline veel väga eriline tegija, lõikeid mul ei ole, hakkan ühest otsast pihta ja viimases otsas lõpetan. Muidugi ei saa ükski minu tehtud asi selline tavapäraselt sile ja müügiks korrektne aga ega ma neid müügiks teegi, ikka endale ja külalistele rõõmuks. Praegu kui paljud peavad koju jääma, soovitan ka mõnest vanast kampsist jänku valmis meisterdada ja miks mitte ka koos lastega. Muidugi, kes on head kudujad ja heegeldajad, need saavad oma oskusi ka jänku meisterdamisel ära kasutada. mul on isegi selline tunne, et vaatan oma riiuli üle, ehk leian veel mõne kampsi ja teen veel ühe jänku.
Muidugi võtan ma iga kevad (just täna) paika pandud jänkud talvekorterist välja ja panen nad külalistele vaatamiseks üles. Sellest juba mõni teine kord.
Tänase MOTO tõmbas meile Merli Mari ja see sai selline. KUDA JALAKEST, NII KÄNGÄKEST. Vastseliina vanasõna
Samuti olime Johanni ja Lumega tublid ja käisime matkamas, Johann käis veel pärast lisaks jalgrattaga ümber Vaskna järve. Mina alustan esialgu tasa ja targu, et hoog ja innustus kuhugi ei kaoks.
Muidugi ei saa õhtuti sellest magusaisust kuidagi lahti. Täna tegin lihtsat purukooki, aga segasin kokku erinevad jahud-kanepi, maisi, odra manna ja nisu. Vahele vaarika moos ja ausalt väga hea tuli, hoian end praegu tagasi, et homme hommikuks teine pool jääks. ELAME VEEL.
Margit Utsal


Meie Täpi


Tänane purukook, mitmest setmest jahust kokku tehtud, isegi mandleid on peale puistatud

Uudishimulikud

Sellel aasta jänku sai just selline


Tänane Suur Munamägi 17.03.20

Vaade Vaskna talule Kivestmäelt koos Johanniga 

Tänane moto ka

Pojakesed pesas

Naistepäevaks sai selline jänkupreili