MARJAPUNAPÄEV

25 märts on Paastumaarjapäev ja see oli vanal ajal tore naistepüha. Olen juba mitmeid aastaid kas oma pere tüdrukutega või meie naiste kogukonnaga seda püha pidanud.
Kuidas me siis seda peame?
Tavaliselt läheme päikesetõusu vastu võtma Kivestmäele. Sealt on ilus vaade Vaskna järvele ja ka päikesetõusu näeb sealt kõige paremini. Sellel aastal läksime mäele veidi hiljem, kui päike oli juba taevas. Riided on heledad ja punased või oma pere esivanematest pärandatud riided. Täna panin ma selga vanaema seeliku, valge villase jaki, kuhu peale panin punase tikitud vesti. Pähe valge kingitud mütsi koos roosipärjaga. Võib ehk tunduda, et veidi ülespuhutud aga minule on tähtis, et oleks midagi valget, midagi punast, midagi ilusat, midagi villast ja midagi esivanematelt.
Peale õues käiku ja looduse imetlemist lähen tuppa ja hakkan kas pannkooke või karaski vatsasid tegema. Sellel aastal tegin karaski pätsikesi. Tõesti väga head said.

Tainas
3 muna
1 spl suhkrut
1 tl soola
5 dl hapukoort või keefiri
5 dl või natuke tunde järgi, et saaks parajalt paks tainas
odrajahu ja kiirkaerahelbeid
1 tl söögisoodat
1 tl köömneid
ja siis ma lisasin tunde järele päevalilleseemneid, kõrvitsaseemneid ja linaseemneid
100 gr riivitud või pisikesteks tükkideks tehtud juustu.
Mina segasin kõik toiduained kokku ja küpsetasin eelsoojendatud ahjus 200 kraadi juures kuni pealt olid ilusad pruunikad ümarad pätsid.

Vanal ajal öeldi, et ümaraid kooke tehes tulevad sügisel ilusad kõvad kapsapead. Soovin ka sellel aastal erinevaid kapsaid kasvatada, siis tuli ju küpsetamisega tegeleda.
Naistepühade ajal jõid naised punast jooki. Ka minul oli võtta hea Uue-Saaluse mustsõstra vahujook Ruben ja uskuda paremasse tulevikku. Ka vaher jookseb ja seda mahla oleme sellel aastal joonud liitrite kaupa.
Ilusat Marjapunapäeva kallid naised!

Kivestmäel istumas ja Vaskna järve imetlemas

Taamal Vaskna järv ja talu

Seljas on mu vanaema seelik

Koos Lumega Kivestmäel

Okstering metsas, mille talvine perede laager tegi metsa

Otsi pildil liblikas üles, siis saad teada milline suvi tuleb.

Paremal tee kõrvalt läheb üles Kivestmäele

Tänased karaskid

Karask koos punase mustsõstra vahujoogiga.

KEVAD ON KÄES

Perenaine Margit Kivestmäel Taamal vaskna järv ja talu

Minu lemmikkohake matkarajal

Suur Munamägi kevade ootuses

Talvevaip sai kevadevaiba vastu välja vahetatud.

Puhkenurgake suures saalis

Otsin looduses ilusaid rohelisi värve

Jänkud külalisi ootamas

Jah, kevad on alanud

Talvel meisterdatud jõulupärg oli veel nii värske, et sai kollase-roosa tuunimise ja sobib hästi uksele

Sinililled õitsevad juba Haanjamaal Vaskna järve ääres

Vaatamata eriolukorrale Eestis, Euroopas ning ka paljudes paikades maailmas on kevad ka meile jõudnud. Niipalju on olukord paremuse poole muutunud, et päike paistab juba mitmendat päeva ja julgetakse broneeringuid teha juba suveks. See on märk, et vaatamata kõigele on inimestel lootus, et ükskord viirus ikka taandub ja inimesed võivad taas kodudest välja tulla ja peale töö saavad ka reisida ning puhata. Nagu igal aastal kaunistame ka sellel erilisel kevadel Vaskna talu kevadevärvidesse, et rõõm ja lootus püsiks hinges nii meil kui ka külalistel, kes meid internetist näevad. Elame veel.

NEPAALI REISI MÄLESTUSED

Kuigi hetkel suletakse üle maailma riigipiire, hotelle, toitlustuskohti ja tundub, et kas kunagi enam veel reisima saab minna. Kõiges selles valguses mõtlen ma südamesoojusega 2019 aasta sügisel toimunud Nepaali reisi peale. See oli üks ilusamaid ja hingeminevamaid reise mis on meil mõlemal Ahtiga olnud. Nüüd tagantjärele mõtlen, et kuidas see riik ja rahvas pidi 2015 aasta suurtest maavärinatest toime tulema, nii materiaalselt kui hingeliselt. Kui vaatasin internetis maavärinajärgseid fotosid, kus oli näha ikka väga palju purustusi, siis meie reisi ajal seda peaaegu näha enam polnud. Muidugi kui oskad vaadata, siis ikka oli ja samas ka vanu iidseid vaatamisväärsusi parandati ka nüüd. Muidugi inimeste südamesse ja hinge ei näe aga ka seda oli tunda, et elu läheb edasi ja inimesed tegelesid oma igapäevatööga ja igapäevaselt enam oma päeva maavärina õnnetusega ei vaevanud. Kui me olime Annapurna mägedes matkamas, oli meil tore noor kohalik matkajuht-giid, siis mina võtsin selle maavärina matka jooksul jutuks küll. Mind see väga huvitas, kus ta tol hetkel oli ja kuidas kõigest pärast üle sai. Oli olnud katusekorrusel ja üle lihtsalt peab saama. Veel mainis muidugi seda, et väiksemaid maavärinaid on küllalt tihti aga suuri võib elu jooksul ainult korra läbi elada. Meie oleme Ahtiga Türgis puhates ühe väikese maavärina üle elanud. Tundsime seda magamise pealt ja ärkasime üles kuidas suur puuvoodi kus me magasime liikus koos majaga. Oli ka väike hirm, et mis nüüd tegema peab, kas majast välja minema, kas tuleb veel tõukeid. Õnneks sai sellest meile ainult üks seikluslik elukogemus aga suured hävitavad maavärinad seda kindlasti kohe ei ole.
Meile mõlemale väga meeldis Nepaalis, et näha oli igapäevaelu kõiksugu töösid ja toiminguid ja see oli tõesti päris elu, kus kasvatati süüa, loomi ja ka lapsi. Oli olnud vihmaperiood ja esimesed kuivad päevad, näha oli kuidas kõikjal oli pesu pestud ja see kuivas igal pool, katustel, aedadel, nööridel. Ka see oli põnev, et ka suures Katmandu linnas uskusid inimesed käsitsi pesu pesemisse, et käsitsi pestud pesu on parem. Õmblemistöid tehti tänaval kohe meie mõistes kõnniteel sõidutee kõrval ikka väga mustas ja tolmuses kohas aga asjad mis nende käte vahelt välja tulid olid ilusad ja puhtad, sama võib ka inimeste kohta öelda. Eriti kenad olid naised, kes enamuses kandsid traditsioonilisi rõivaid. Mida kõike ei tehtud käsitsi, valati kõrgeid maju, vaatasime hotelliaknast ja iga päev see kerkis jõudsalt. Inimesed olid lahked ja armsad, mitte tehtult rõõmsad aga sügava silmavaatega.
Lõpetuseks kirjutan loo ühest pillimehest, keda kohtasime ühe peatuse ajal kui sõitsime Pokharast Chitwani loodusparki. See oli üks teeäärne küla mägedes ühe poekese lähedal. Bussist väljudes märkan ühte meest kohaliku puust pilliga. Neid pillimüüjaid oli Katmandus küll olnud, arvasin, et on lihtsalt üks pillimüüja. Veetsime selles kohas kusagil pool tundi aga see mees vaatas oma kurbade silmadega meie gruppi aga midagi ei pakkunud ja suhtlema ka ei tulnud. Meie tore giid Anil kutsus ta bussi ja tutvustas teda ja tema pilli. See kohalik mees nende kurbade silmadega hakkas meile laulma ja pilli mängima ja tema silmadesse tuli eriline rõõm. See pillihääl ja laul on mul siiani kõrvus ja hinges, olin nii rõõmus, et ma sellest osa sain. Usun, et ka see armas pillimees oli rõõmsam kui meie juurest lahkus. Kuulsin kunagi raadiost kuidas meie üks tuntud muusik ja laulja oli Himaalaja mägedes kuulnud kedagi nii ilusasti laulvat, mida ta polnud kunagi kuulnud. Ta oli väga kurb, et selline imeline hääl mitte kunagi lavale ja kuulajateni ei jõua. Mina aga mõtlen, et ta laulabki maailma kõige ilusamal laval ja keegi ikka kuuleb ja siis läheb see rohkemgi hinge.
ELAME VEEL ja loodame, et elame selle koroona ka üle.

Kohalik pillimees, kes meile bussis laulis ja mängis

Nepaalist ostetud seinavaip

Elevant on Nepaalis õnnetoov loom

Mägedes matkamas

KÜÜLIKUD ANNAVAD ELURÕÕMU

Sellel aastal on meil juba ühel küülikumammal 7 poega. Ega ma muidugi päris täpselt ei teagi, on need pojad või hoopis tütred. Kui olen kartuleid või porgandeid koorinud ja lähen koori jänkudele andma, on tagasi tulles alati parem tuju kui minnes. Isegi meie koer Lumi jälgib jänkupoegi saba liputades. Pole ime, et paljud meie külalised meid ka jänkutaluks kutsuvad. Muidugi on meil alati mõni vabalt jooksev jänku ka teiste puurijänkude kõrval. Kuid just nüüd pidime ka tema liikumist piirama, sest märkasin, et tulpidel, hüatsintidel ja isegi mõni nartsissi ots oli ära söödud. Meie jänkukese karantiin kestab, kuni maa on üleni roheline ja ei teki nii suurt soovi lilli ära süüa.
Elavate küülikute kõrval on meil talus erinevaid käsitsi tehtud jänkukesi ja samuti poest ostetuid armsaid karvaseid loomakesi. Igal kevadel juba varakult enne Lihavõttepühi olen teinud ikka mõne jänku ise ka. Mõnel aastal suure, mõnel aastal väikese aga sellel aastal tegin täitsa sellise paraja suurusega. Ise tegemine on ka üks lõpmata teraapiline tegevus. Ja mina olen selline veel väga eriline tegija, lõikeid mul ei ole, hakkan ühest otsast pihta ja viimases otsas lõpetan. Muidugi ei saa ükski minu tehtud asi selline tavapäraselt sile ja müügiks korrektne aga ega ma neid müügiks teegi, ikka endale ja külalistele rõõmuks. Praegu kui paljud peavad koju jääma, soovitan ka mõnest vanast kampsist jänku valmis meisterdada ja miks mitte ka koos lastega. Muidugi, kes on head kudujad ja heegeldajad, need saavad oma oskusi ka jänku meisterdamisel ära kasutada. mul on isegi selline tunne, et vaatan oma riiuli üle, ehk leian veel mõne kampsi ja teen veel ühe jänku.
Muidugi võtan ma iga kevad (just täna) paika pandud jänkud talvekorterist välja ja panen nad külalistele vaatamiseks üles. Sellest juba mõni teine kord.
Tänase MOTO tõmbas meile Merli Mari ja see sai selline. KUDA JALAKEST, NII KÄNGÄKEST. Vastseliina vanasõna
Samuti olime Johanni ja Lumega tublid ja käisime matkamas, Johann käis veel pärast lisaks jalgrattaga ümber Vaskna järve. Mina alustan esialgu tasa ja targu, et hoog ja innustus kuhugi ei kaoks.
Muidugi ei saa õhtuti sellest magusaisust kuidagi lahti. Täna tegin lihtsat purukooki, aga segasin kokku erinevad jahud-kanepi, maisi, odra manna ja nisu. Vahele vaarika moos ja ausalt väga hea tuli, hoian end praegu tagasi, et homme hommikuks teine pool jääks. ELAME VEEL.
Margit Utsal

Meie Täpi

Tänane purukook, mitmest setmest jahust kokku tehtud, isegi mandleid on peale puistatud

Uudishimulikud

Sellel aasta jänku sai just selline

Tänane Suur Munamägi 17.03.20

Vaade Vaskna talule Kivestmäelt koos Johanniga 

Tänane moto ka

Pojakesed pesas

Naistepäevaks sai selline jänkupreili

Reisipostkaardid maailmast-nii nüüd, nõukogude-,esimese Eesti vabariigi -kui ka tsaari ajal.

Tänase päeva moto lasin ma tõmmata Ahtil, enne kui ta metsa küttepuid tegema läks.
See lause sobib Ahtiga väga hästi, sest kuigi olukord on hetkel maailmas väga täbar, siis tema tõuseb hommikul ikka kella kuue ajal. Paneb tule pliidi alla , toidab küülikud ära ja teeb kõik toimetused mis tegemist vajavad rahulikult ära, nagu poleks maailmas midagi juhtunud. Sama on ka küttepuude tegemisega. See talv oli väga soe aga metsas on hea toimetada just siis kui on miinuskraadid ja metsaalune külmunud, see kahjustab kõige vähem metsaalust.
MOTO ise on järgmine- ÕNN EI OLE EESMÄRK, ÕNN ON ELUVIIS.
On suur õnn kui oled sihikindel ja optimistlik inimene aga kust seda enesekindlust leida või veel parem ka natuke varuda, et raskematel aegadel oleks varnast võtta.
Olen ennast pidanud väga positiivseks inimeseks, vahepeal on isegi lapsed ette heitnud, et sa kohe pead igas asjas ainult positiivset nägema. Aga nüüd kui mul seda positiivsust nii väga vaja oleks, siis nüüd seda napib.
Tänane päev hakkas Johanni e-õppe asjatamisega. E-kool oli maas aga õpetaja saatis koolitöö kuidagi teisi kanaleid pidi. Enda sundimine töötama ja toimetama võtab tohutu energia. Siin ma ei mõtle toidu tegemist perele. Lihtsalt töid, mis oleks hea pikemas perspektiivis ära teha, mille tegemiseks puudub aeg kui külalised on. Aga ma saan aru, et oleks vaja teha, sest tegevus ja töö viivad muremõtteid eemale.
Üheks positiivseks asjaks on see, et panin seminariruumi postkaartide näituse välja. Aegade jooksul on külalised, pereliikmed ja sõbrad reisil olles tervituskaarti saatnud. Selliseid kaarte on nii tore saada ja eriti nüüd kui pooles maailmas võib-olla ka kogu maailmas reisimine seiskub ning samuti ka vaadata ja lugeda.
Reisidelt on kaarte saadetud ka nõukogude perioodil ning samuti Eesti esimese Vabariigi ajal. Viimasel ajal on see vähenenud aga loodan kogu hingest, et see ilus komme päriselt ära ei kao.
Kui keegi soovib meile kasvõi oma  kodust tervituskaardi saata, siis meie oleme õnnelikud seda saades.
 Meie aadress Vaskna turismitalu, Plaksi küla Rõuge vald, 65135, Võru maakond, Estonia

Käisin täna ka oma igapäevasel matkaringil ning kohtasin ilusat metskitse väga lähedalt, tema mind tähele ei pannud aga Lund küll.
Ja peale matka hakkaski lund sadama ja terve talve oodatud  lumi liugles maha.
Ehk tuleb valge lumega ka hingerahu hinge. Elame veel.
Margit Utsal

Nagu oleks tindipott ümber läinud metsas

Värske lumi jääl

Tänane moto

Lumesadu tegi maa valgeks

Tõukekelk ja rattad

Reisilt saadetud tervituskaardid

Vaskna turismitalu ja Suure Munamäe kaardid läbi aegade

Reisikaardid nõukogude ajast

Seminariruum on reisikaardite päralt

PÜHAPÄEV VÄLLAMÄEL

Tänast pühapäeva püüdsime alustada traditsiooniliselt pannkookidega aga ainult selle erinevusega, et sõime neid ainult oma pere ringis.
Tänane plaan oli minna Vällamäele matkama ja mitte ainult neid radu mööda mida peremees Ahti tavapäraselt külalistega on matkanud vaid vaadata üle RMK matkatee märgistus Vällamäel, et kui külaline sinna omapäi matkama läheb,et kas kõik on arusaadav.
Enne matkamist lasin tänase päeva moto tõmmata Johannil. No see tuli ikka väga imelik, aga aega oli matkal mõelda, et kuidas keegi sellest aru saab.
Tänase päeva MOTO. ÕNN ON SEE, KUI ÜKS JAMA ON LÕPPENUD JA TEINE POLE VEEL ALANUD.
Ilm oli matkamiseks justkui loodud, päike paistis, taevas oli sini sinine, lombid olid jääs ja maa oli niisketes kohtades põnevalt kristalseid moodustisi loonud. Alustasime matka mööda Haanja suusamaratonirada mööda Trolla küla suunas. Aastaid tagasi leidsin seal metsas, maa sisse kaevatud punkrimoodi ehitise. Praeguseks on see väga lagunenud ja varsti enam ei saa arugi mis seal kunagi olnud on.
Maa oli ka märjemates kohtades külmetanud ja kusagil jalad märjaks ei saanud.
Eelmisel aastal on ikka hea käbiaasta olnud, mõned kuused ei paista käbide tagant väljagi. Vällamäele saime kergesti ja matkatee tähistus hakkas ka poole tee pealt pihta. Käisime Vällamäe matkaonni juures, kus tegi joogipausi ema väikese pojaga. Kuna on koroona viiruse aeg, siis tervitasime ja läksime edasi. Soovisime minna Eesti kõige sügavama sookese alt "taevatreppi" mööda Vällamäe tippu. Sooke kandis kenasti ja me jäime seal jõhvikaid maiustama. Küll need olid ikka talvega magusaks muutunud. Imelik on see, et magusad marjad nagu maasikad muutuvad sügavkülmas hapumaks ja jõhvikad muutuvad külma käes (kevadel soos)magusamaks. Hakksime tippu ronima. Tipus on palju "puuslikke", need on puust kujud, mille on teinud Haanja kooli lõpuklassid. Nii juba pikemat aega. Igal klassil oma ja nimed on ka igal lõpetajal ise sisse noaga uuristatud. Eelmine aasta lõpetas Merli ja nende kuju seisis kohe raja ääres. Miia klassi kuju me ei näinud aga Miina klassi puu vaatas suurte silmadega meid.
Ema pojaga olid meile järgi jõudnud, pojal oli luup käes ja ta uuris oma kõrguselt loodust huviga. Jääb ainult rõõmustada, millised toredad noored on sirgumas.
Meie läksime matkarada mööda alla, et minna ümber sookese ja hakata tagasi kodu poole minema. Ema pojaga soovisid teha mööda Vällamäe matkarada ring ja jõuda parklasse tagasi. Meie teed läksid lahku. No küll oli ikka pikk laskumine, pole ime, et siin Eesti suusatajad imiteerimas käivad, nemad küll võtavad seda tõusuna, sest ega vist teist nii pikka ja kõrget tõusu Eestimaal polegi. Nägime veel küll ühte kuivanud kuuske, millel omal ajal latv murdunud oli. Aga oh imet, asemele oli kasvanud koguni 5 uut latva, Ahti kes palju metsas käib, ütles, et enne ei olegi niisugust kuuske näinud. Kahjuks oli kuusk siiski ära kuivanud.
Tegime soole ringi ja jõudsime selle kohani, kus me soo peal jõhvikaid sõime ja saime kokku ema ja pojaga. Nemad pidid minema küll ringi peale aga kurtsid, et silte enam ei märganud ja otsustasid sama rada pidi tagasi tulla. Meie ei soovinud just sama rada kasutada ja tegime soole ringi peale ja nüüd olime jälle koos.
Onni lähedal oli teisi peresid koos lastega matkamas. Vällamäel on palju teesid ja on ka RMK matkateele juhatavad sildid, ma ei tea kas kõigile see sildistus väga lihtne ja selge on, kes tulevad Vällamäele lihtsalt matkama, et teha üks ring. Meie oleme seal palju käinud aga täna kogesin, et ema seda ringteed üles ei leidnud, kuigi vaatas ka internetist. Ta ütles, et poja on väike ja ei julgenud väga kaugele seigelda, mis ongi õige otsus. Mina pean kunagi sinna tagasi minema ja vaatama , et kas see ringtee ka ikka märgistatud on. Arvan muidugi et on, sest olgem õnnelikud, et Eestimaal niipalju hoolitsetud matkaradasid on, kus vabalt võid matkata. Meie seadsime nüüd suuna kodu poole ja küll oli ikka hea koju jõuda. Ahti oli hommikul toas ahju kütnud ja mina panin sinna ahjupotiga kartulid ja sibulad sisse. No küll oli hea kui maitsev söök oli valmis ja pool pudelit värsket vahtramahla ka jooksnud. Tühi kõht on ikka kõige parem kokk.
Et see eelnev kõik juba isegi hea ole, oli Ahtil enne ka saunaahju tuli tehtud ja väsinud keha sai lava peal mõnusa kosutuse. Meil on uus ja ilus saun ja kõige ilusam on see vaade Vaskna järvele sealt lava pealt. Seda saate ükskord kindlasti tulla vaatama ja kogema ja seda ma ütlen, et see ka hea on.
Homseni ja elame veel!
Margit Utsal

Õhtul jõudsin veel Johannil täna tõmmatud motost ka laud valmis sehkendada.

Kuusk, kus oli niipalju käbisid

Miina klassi "puuslik", kenade suurte silmadega matkajatest rõõmu tundmas

5 haruga kuusk Vällamäel

Margit ja Johann Vällamäe tipus. Taga vaatab Merli klassi "puuslik"

Taelade kortermaja Vällamäel

Vällamäe sooke

Lombi peal oli jääkaan moodustanud nagu orienteerumiskaardi koos kõrgustikuga.

Vana punker metsas, või mis sellest järele jäänud on

Vaher jooksebja mahl on ikka väga magus

Lava pealt on ilus vaade Vaskna järvele