Uued rebaseurud

 Taas imeilus päev koos päikesepaiste, sooja õhu, linnulaulu ja just linnulauluga ja mitte kurva lahkumislaulu vaid täitsa rõõmus linnulaul kõlas metsas.

Täna soovisin minna lillepeenraid hooldama ja lilli istutama aga miski tõmbas nii kõvasti metsa poole, et võtsin pangi ja läksin oma tavalisi seenekohti üle vaatama ja muidugi lähen ma alati ka mingit uut rada, et kogeda midagi uut. Ja täna kui ma läksin natuke tavapärasest rajast eemalt, avastasin uued rebaseurud. Urg läks kohe puujuure alla ja perves oli veel teisigi uruavasid. Koht ise oli lummavalt ilus, vaatega sookesele. Kõndisin ja olin õnnelik, soovitan kõigil kasutada neid ilusaid sügisilmasid ära ja minna metsa. Kõigele lisaks leidsin ühe hea riisikakoha, ning sain pangitäie seeni. Kodu jõudes kupatasin ja tükeldasin seened ja panin sügavkülma seenepiruka aega ootama.

Õnneks sain natuke aega ka lillepeenras tegutseda aga homme lubab ka head ilma ja siis saab õues tegutseda.

Homseni!

Mihklipäeva seminar

 Täna on rahvakalendri järgi Mihklipäev. Meil Vaskna talus on täna seminar. Kui ma hommikul hommikusööki tegema ruttasin, ei sadanud ainult uduvihma vaid oli nagu ikka mõni vihmapiisk ka aga korralik vihmasadu see muidugi polnud.

Meil on üleval rohelises majas suur saal, mida seminaride ja koolituste ajal kasutame seminariruumina. Sellel sügisel on juba nii mõnigi seminar olnud, kuigi see aasta on hoopis teisiti kui teised aastad. Välja ma seda ei ütle, eks nuputage ise. Aga vahel on vaja oma töökollektiiviga (väga naljakas sõna)minna välja, vaadata kuidas teistel läheb, teha koosolek tavapärasest eemal, pidada aru, tunda rõõmu, mis on hästi ja kuidas edasi, et siis jälle veidi uuemana ja värskemana tagasi minna. Üks meie armas külaline ikka ütleb, et on vaja minna, et siis oleks võimalik taas uuesti tulla. Õnneks paljud paljud meie külalised tulevad taas ja taas tagasi. Tänu sellele oleme juba 27 aastat külaliste ootamise, vastuvõtmise, koosolemise ja jälle hüvastijätmise tööd teinud.

Roheline maja on meie kõige uuem maja, teine korrus polegi veel valmis ja maja otsa tulev klaasist järvevaategaruum samuti mitte aga nüüd ma olen õppinud tööde ja tegemiste kulgu ka armastama, on mida oodata ja millele mõelda. 

Homseni, homme lubas ilusat päikesepaistelist ilma, ehk saab mõned taimed ära istutada.

Õuna-pirni kook aprikoosimoosi kattega.

 Soojade päevade järel üllatas ilm täna hommikul väikese uduvihmaga. Sellele vaatamata viisin käterätid õue kuivama ja imede ime, peaaegu said päeva lõpuks kuivaks ka. Täna õhtul tulevad külalised ja homme on seminar meie talus. Vaja teha ettevalmistusi, toad koristada ja õhtusöök ettevalmistada. Magusaks teen täna õuna-pirni kooki aprikoosimoosi kattega, lisaks veel jäätis. Tavaliselt olen ma muretainale ladunud õunadest-pirnidest ühe kihi, aga täna paluti, et pealmine kiht oleks topeltkogus ja tainas all imeõhuke. Ainuke asi on kuidas selle raske koormaga kook plaadi pealt kätte saada nii, et ta ära ei laguneks. Kindlasti peab küpsetuspaberi alla panema, siis on võimalik ta koos paberiga panni pealt ära tõsta. Pirn annab koogile natuke teistsugust mõnusat maitset, samuti aprikoosi moos. Kahjuks oli sellel aastal pirne vähe ja täna panin koogile viimase pirni. Eelmine aasta saime kahelt noorelt puult pangitäite viisi pirne. Seda on lihtsalt raske uskuda, tegin väga palju moosi, sellel aastal on jätkunud ainult koogile aga ehk järgmisel aastal jälle. Koogist ühe foto jõudsin teha, köögis läheb aeg kuidagi käest, teinekord püüan rohkem. Aga metsarajal on iga lehe täpike ka nii ilus, et kohe kutsub pildistama.

Homseni!

Suvine sügis.

 Sügis on käes aga õnneks on ilmataat väga lahke olnud ja annab meile nautida ilusaid soojasid ilmu. Kuigi ilmad on soojad valmistab sügis loodust tasapisi ette talveks, kus maad võtab rahu ja vaikus. Aga praegu on veel värve, tasapisi tulevad sügiselõhnad ja seened, need on imelised, on nad siis söödavad või lihtsalt ilusad või erilised.

Kus ma seda kõike tean? Muidugi käin ma ikka aeg-ajalt metsas vaatamas, et kas on mõni seen suureks kasvanud või tuleb lihtsalt soov metsa jalutama minna.

Eile kohtusin üle pika aja ühte armast külalist Olgat, kes küsis, et kas ma ikka Suurt Munamäge iga päev pildistamas käin. Pidin kurbusega tunnistama, et ei käi.

Õhtul meenutasin neid juba viie aasta taguseid igapäevaseid pildistamisi ja tundsin, et soov seda korrata oli suur, eriti seepärast, et film jäi kokku panemata.

Täna läksin oma armsale matkaringile ja rõõm kibuvitsapõõsast täis punaste viljadega ning pruuniks muutunud sõnajalgadest, seentest, lilleõitest oli ikka väga suur.

Kuna mulle väga-väga meeldib vaade ülevalt mäelt alla Vaskna järvele, siis seekord teen foto ka Vaskna talust ja järvest ning Suurest Munamäest ja muidugi kõigest muust mida põnevat näen või ka mis meil sünnib. Homseni!