Romantikapakett

 See nimi ei ole sugugi romantiline aga paremat nime lihtsalt ei tulnud aastaid tagasi, kui me seda pakkuma hakkasime ja pole ka nüüd tulnud. Õnneks aga on tulnud külalised, kes seda paketti on soovinud. Mõnikord kui maja on rahvast ääreni täis, siis me romantikapaketti pakkuda ei saa. See tuleb kõige paremini välja just siis kui on selline vaiksem ja rahulikum aeg. Praegu just selline aeg ongi ja täna just sellega tegelesin.

Mida romantikapakett sisaldab?

Majutust

Väikest kingitust toas saabudes.

Õhtusööki

Sauna

Paadisõitu Vaskna järvel

Seda kõike saab ka eraldi tellida, mis siis romantikapaketis teistmoodi on.

Ma vastaksin, et pisiasjad millele ma püüan pöörata tähelepanu.

Näiteks, küsin, et mis värv või lilled meeldivad?

Tänastele külalistele meeldis punane värv ja punane roos.

Püüdsin kasutada voodipesu punastes värvides, samuti õitses veel punane roos ja tõin selle tuppa vaasi.

Samuti olen küsinud, enne tulekut, et kas on mingi tähtpäev mida tähistatakse.

Üllatuskingitus võib olla mõniarmas südamekujuline šokolaadikarp või minu joonistatud  südamelaud aga kunagi seda ette ei tea öelda, see on üllatus.

Õhtusöögi ajaks püüame kaminasse tule teha ja küünlad paneme ka põlema. 

Saun on meil nüüd uus, suure lava ja järvevaatega. 

Lihtsalt püüan, et külastajatel oleks siin armastatud ja hoitud tunne.

Homseni!

Tartu Turismipäev Apollos

 Täna tuli Haanjast sõit Tartusse ette võtta. On üle Eestiline ettevõtlusnädal. Olen ikka iga aasta mõnest sündmusest osa võtnud, seekord siis Tartu Turismipäev. Minule meeldis kõige rohkem Kerti ja Triin Visseli ettekanne oma väiksest armsast restoranist Kolme Sõsara Hõrgutised Lüllemäel. Igal juhul tuli soov külatada seda armastusega tehtud paika ja neid innukaid õdesid.

Peale turismipäeva sõitsin oma lapsepõlve maakodu, kust on pärit minu ema, vanaema, onud ja tädid. Praegu elab seal ilusa nimega armsas Linnu talus minu ema vend Osvald, kes on küllaltki eakas aga teeb aknaid, hooldab põldu, õunaaeda ja mesilasi. Südame tegi hellaks tuttavate kohtade nägemine.

Tartus külastasime Gardest aianduskeskust, kus sai ikka natuke veel lillesibulaid ostetud ning pojengijuurikad tuli ka tee pealt peale võtta. Koju jõudes jooksin ruttu pildistama. Fotod said päris pimedas tehtud aga õnneks midagi jäi näha ikka. Ilm oli jätkuvalt ilus.

Homseni!

Teeme ise kaisukaru

 Olen iga sügis teinud ise ühe kaisukaru. Sügisel panen välja kaisukaru näituse või õigemini vahetan jänkunäituse kaisukarude vastu välja.

27.oktoobril tähistatakse maailmas Rahvusvahelist Kaisukarupäeva. Samuti valmistatakse ise või ostetakse poest kaisukarusid juba üle saja aasta. Kaisukarud on ühed populaarsemad mänguasjad. Minu tehtud kaisukarud pole sugugi tavalise nunnu kaisukaru moodi. Nad on natuke nurgelised, vildakad aga kindlasti hinge ja südamega tehtud. Samuti ei jää nad ka märkamatuks, sest on natuke minu nägu ja samuti ka meie Vaskna talu moodi.

Selle aasta karu on nagu sügis-sügisvärvides. Nimeks sai üllatus-üllatus-karupoeg Koroona. 

Homseni!

Lamamise puu

 Lausa lust on täna õues olla, kas teha tööd, niisama jalutad või ka päris pikutades taevast vaadata. Taevas on nii võluvalt sinine ja kui leiad veel sellise puu, kus saad pikutada, siis on lausa lust taevast vaadata. Just, lugesite õieti, lamamise puu, selline on meil Vaskna talus täitas olemas, Arvasin kuni tänaseni, et see on ronimise ja istumise puu aga ta on piisavalt lai, et seal mõnusasti pikutada, taevast vaadata ning tunda puuga üheshingamist. Ausalt, mõtlesin, et siin võiks öösel ka magada. ainult kahele on ta kitsas, mõnus oleks ikka kahekesi koos magada. Hommikul, päeval või õhtul soovitan küll mõtteid seadma minna ja puuga ühes hingama. Mugavuse mõttes tasub padi ka kaasa võtta, siis pehmem taevasse vaadata. No vaata mida võid avastada oma hoovi pealt aga mille peale pole lihtsalt enne veel tulnud.

Homseni!

Viitina mõis

 Täna käisin Munamäe fotoringil juba natuke varem ära, sest Viitina mõisas oli Rõuge ja Antsla valla ettevõtjate koostööseminar. Kuigi Viitina mõis asub Vaskna talule küllaltki lähedal, polnud ma seal kunagi sees käinud. 

Huvi Viitina mõisa vastu tekkis aastaid tagasi kui lugesin Venemaa keisrist Aleksander I. Sain teada, et keisri lähedane ja soosik oli Viitina mõisaproua Barbara von Krüdener. Omal ajal oli Barbara üle Euroopa suurilmadaam, samuti menukirjanik, kes andis 1803 aastal välja kiriromaani "Valerie". Mingi muutus toimus Barbara elus, ta hakkas rändjutlustajaks ning tuli Viitinasse elama 1818. aastal. Ta jätkas jutlusi ka siin, pakkus kuulajatele tasuta suppi, talulastele püüdis kooliharidust võimaldada ning laupäeval poolepäevast tööaega mõisatöölistele. Sellel ajal olid need uuenduslikud ideed. 

Hiljem on olnud seal riigimõis ja kool. Praegu on seal lasteaed, raamatukogu, saal ning noortekeskus.

Sellel aastal oli renoveeritud saal, kus olid väga ilusaad laelambid. Kohe kui eesuksest sisse tuled, võtab sind vastu hallikates toonides hall, kus oli väga kena põrand. 

Viitina mõisahoone taha jääb Viitina järv, mis oli ka sügisõhtul väga kena.  Taas üks koht natuke tuttavam.

Homseni!

Boršš ja ahjuõunad

 Täna hommikul kiirustasin Võrru asju ajama. Võrus paistis päike, sõites ülesmäge Haanja poole, poolel teel sadas vihma, ilm oli pilves. Jõudes Haanjasse paistis taas päike. No ütle veel, et me mägedes ei ela. Kojujõudes võtsin lillesibulad ja taimed maha. Enamus erinevat värvi kanarbikud. Saladuskatte all tunnistan, et ei suutnud täna Rohelises Aias Pöial Liisi aiakuju ostmata jätta. Saan väga hästi aru, et kohendamist, remontimist ja parandamist on talus küllaga ja ega sedagi tea mida tulevik toob aga selle aasta kujuke oli ostmata ja koju ma ta tõin ja nüüd ta istub Kadri nimelises peenras.

Peale istutamist õues läksin tuppa borši suppi tegema. Supikondid ostsin Võrust turu poest. Panin need keema, võtsin vahu ära ja jätsin vaiksel kuumusel keema. Lisasin maitseained ja kuivanud tilli õisiku ja varred. Kui liha oli valmis, võtsin liha välja ja panin kartulid ja sibula ja porgandi puljongisse. Tükeldasin kapsa, riivisin peedi ja koorisin ja tükeldasin tomati ning lisasin natukese aja pärast potti. Lasin keeda natuke, samal ajal peenestasin maitserohelise ning lisasin selle ka supile ning supp saigi valmis. Võtsin hapukoore ka välja, minule meeldivad punased supid hapukoorega aga mitte kõigile. Selline sai siis tänane söök. Suppi peaks kindlasti tihedamalt tegema, talvel kui meil on Venemaalt perelaager, on pea kaks nädalat iga päev menüüs taimne supp ja ma ütleksin, et vahet pole, ained on head, siis on supp ka hea, isegi taimeseljanka on imehea. Mäletan kui kunagi olin matkajuht, kus matkajad olid üle terve Nõukogude Liidu. Kui jõudsime ratastega Valgjärve äärde laagrisse, tegid matkajad Ukrainast head Ukraina boršši. Toitu tegime lõkkel aga kahjuks ma ei tea mida nad sinna sisse panid, mulle meenuks nagu oleks seal ka seened olnud. Nad ise olid väga uhked, et see oli nende kodukoha toit ja nad pakkusid seda mulle esimesena, kui grupijuhile. Olin 19 aastane ja ootasin oma esimest last, söögiisu ei olnud suurem asi aga meelde on jäänud see hoolitsus mis meie grupil minu vastu oli ja samuti ka see uhkuse tunne oma kodukoha sööki pakkuda.

Magusaks pistsin õunad ahju, ausalt olen neid iga päev sinna pannud, need lihtsalt on mu lemmikud. samuti tehti aeg-ajalt ka minu kodus ahjuõunu ja need maitsevad mulle ikka väga.

Homme lähen Viitina mõisasse seminarile. Ootan seda väga, sest kunagi elas seal mõisaproua Barbara von Krüdener, kes suhtles oma aja kuulsate ja võimsatega aga sellest juba homme.

Kohtumiseni!