Boršš ja ahjuõunad

 Täna hommikul kiirustasin Võrru asju ajama. Võrus paistis päike, sõites ülesmäge Haanja poole, poolel teel sadas vihma, ilm oli pilves. Jõudes Haanjasse paistis taas päike. No ütle veel, et me mägedes ei ela. Kojujõudes võtsin lillesibulad ja taimed maha. Enamus erinevat värvi kanarbikud. Saladuskatte all tunnistan, et ei suutnud täna Rohelises Aias Pöial Liisi aiakuju ostmata jätta. Saan väga hästi aru, et kohendamist, remontimist ja parandamist on talus küllaga ja ega sedagi tea mida tulevik toob aga selle aasta kujuke oli ostmata ja koju ma ta tõin ja nüüd ta istub Kadri nimelises peenras.

Peale istutamist õues läksin tuppa borši suppi tegema. Supikondid ostsin Võrust turu poest. Panin need keema, võtsin vahu ära ja jätsin vaiksel kuumusel keema. Lisasin maitseained ja kuivanud tilli õisiku ja varred. Kui liha oli valmis, võtsin liha välja ja panin kartulid ja sibula ja porgandi puljongisse. Tükeldasin kapsa, riivisin peedi ja koorisin ja tükeldasin tomati ning lisasin natukese aja pärast potti. Lasin keeda natuke, samal ajal peenestasin maitserohelise ning lisasin selle ka supile ning supp saigi valmis. Võtsin hapukoore ka välja, minule meeldivad punased supid hapukoorega aga mitte kõigile. Selline sai siis tänane söök. Suppi peaks kindlasti tihedamalt tegema, talvel kui meil on Venemaalt perelaager, on pea kaks nädalat iga päev menüüs taimne supp ja ma ütleksin, et vahet pole, ained on head, siis on supp ka hea, isegi taimeseljanka on imehea. Mäletan kui kunagi olin matkajuht, kus matkajad olid üle terve Nõukogude Liidu. Kui jõudsime ratastega Valgjärve äärde laagrisse, tegid matkajad Ukrainast head Ukraina boršši. Toitu tegime lõkkel aga kahjuks ma ei tea mida nad sinna sisse panid, mulle meenuks nagu oleks seal ka seened olnud. Nad ise olid väga uhked, et see oli nende kodukoha toit ja nad pakkusid seda mulle esimesena, kui grupijuhile. Olin 19 aastane ja ootasin oma esimest last, söögiisu ei olnud suurem asi aga meelde on jäänud see hoolitsus mis meie grupil minu vastu oli ja samuti ka see uhkuse tunne oma kodukoha sööki pakkuda.

Magusaks pistsin õunad ahju, ausalt olen neid iga päev sinna pannud, need lihtsalt on mu lemmikud. samuti tehti aeg-ajalt ka minu kodus ahjuõunu ja need maitsevad mulle ikka väga.

Homme lähen Viitina mõisasse seminarile. Ootan seda väga, sest kunagi elas seal mõisaproua Barbara von Krüdener, kes suhtles oma aja kuulsate ja võimsatega aga sellest juba homme.

Kohtumiseni!