Pojengiaed I

 Ja ongi käes oktoober. Päike paistab ja õues on soe. Täna nägin peenart kaevates kahte laululuike Vaskna kohal lendamas. Loodan väga, et nad kohale jäävad ja lund sadama ei hakka veel ja ilusad ilmad jätkuvad.

Täna kirjutan oma suurest unistusest -luua pojengiaed. Ma juba paar aastat tagasi alustasin erinevate pojengide kogumisega. Need pojengid istutasin ma maja ja suure perve äärde. 2020 aasta kevadel, kui meil oli Koroona tõttu eriolukord Eestis, meie talu oli suletud siis hakkasin kaevama ümmargusi pojengipeenraid. Muidugi istutasin ja külvasin ma sinna ka teisi lilli, et oleks igal ajal ilus. Olen väga tänulik oma sõpradele, kes mulle on lilletaimi jaganud, sest kohe nii suures koguses osta ei jõuaks. 

Täna alustasin kuuendat ümmargust pojengipeenart kuhu istutasin 4 erinevat pojengi. Keskele sooviksin istutada mõne ilusavärvilise kukerpuu. Pojengide vahele istutasin kirjulehelise brunnera, roosa monarda Balmi Pink ja metssalvei Salute Blue Improved. Kevadel soovin sinna veel istutada  roose.

Nüüd need 4 pojengi mis ma istutasin.

1.Rohtne pojeng -Valgeõielisee pojengi sort (Paeonia lactiflora) Green Lotus

Aretaja on Klehm-Krekler USA 1995, küllaltki uus, haruldane ja eriline sort.

Õis -Väga omapärase säbrulise  jaapani õietüüpi õiekujuga. Õied on 15-16 cm läbimööduga

Värvus- rohekad, valkjad ja roosakad kroonlehed ja kuldkollased tolmukad.

Kõrgus 60-70 cm, pojengi kohta küllaltki madal.

Lõhn-lõhnab, see on minu jaoks väga tähtis, sest paljud uued ja erilised sordid ei lõhna kahjuks.

Õitsemisaeg-õitseb juunis, keskmise õisemise algusega.

2.Rohtne pojeng -Varajase pojengi (Paeonia officinalis) sort Rosea Plena (tal on veel teinegi nimi Leonie)

Väga vana sort, ta on sõsarsort meie aedades palju levinud punast värvi sordiga Rubra Plenaga. Neil on veel ka kolmas sõsar valget värvi Alba Plena.

Seda sorti kasvatati Euroopa kloostriaedades sajandeid ravimtaimena. Esimesed andmed 17 sajandist.

Õis-Roosa poolkeratüüpi täidisõis.

Värvus-Avanedes tumeroosa, mis aja jooksul muutub heledamaks.

Kõrgus-50-70 cm, pojengide seas madal aga vajab toestamist.

Lõhn-Ei lõhna.

Õitsemisaeg-väga varajane, mais-juunis

3.Rohtne Pojeng. Valgeõielise pojengi (P. lactiflora) sort Madamme (Mme) Calot

Aretaja Miellez 1856, vana sort

Õis-õrnroosa täidisõis, 14-15 cm läbimõõduga, tolmukateta.

Värvus-õrnroosa, kroonlehtede ääred veidi tumedamad. Õitsedes muutub õis heledamaks.

Kõrgus-85-90 cm

Lõhn-väga lõhnav, suurepärane aroom.

Õitsemisaeg- keskvarajane

4.Rohtne pojeng. Hübriid pojengi (Peonia hybrid(Good Cheer(P.officinalis xP.lobata xP. lactiflora) sort Command Perfomance Kolmekordne hübriidsort ehk kolme erineva pojengiliigi hübriid.

Aretaja Hollingsworth 1996, küllalt uus sort

Õis-Punane hiigel- kerakujuline täidisõis, läbimõõduga 18-20 cm, hea lõikelill

Värvus Säravpunane, õitsemise lõpus muutub värvitoon heledamaks.

Kõrgus-85-90 cm, tihedad tugevad varred, mis on pojengi puhul väga tähtis, sest õis on suur ja raske, muidu kipuvad pojengid lamanduma.

Lõhn- väga tugev maguslõhn

Õitsemisaeg- keskvarajane

Auhinnad- Ameerika Pojengikasvatajate Seltsi auhind 1998

Uued rebaseurud

 Taas imeilus päev koos päikesepaiste, sooja õhu, linnulaulu ja just linnulauluga ja mitte kurva lahkumislaulu vaid täitsa rõõmus linnulaul kõlas metsas.

Täna soovisin minna lillepeenraid hooldama ja lilli istutama aga miski tõmbas nii kõvasti metsa poole, et võtsin pangi ja läksin oma tavalisi seenekohti üle vaatama ja muidugi lähen ma alati ka mingit uut rada, et kogeda midagi uut. Ja täna kui ma läksin natuke tavapärasest rajast eemalt, avastasin uued rebaseurud. Urg läks kohe puujuure alla ja perves oli veel teisigi uruavasid. Koht ise oli lummavalt ilus, vaatega sookesele. Kõndisin ja olin õnnelik, soovitan kõigil kasutada neid ilusaid sügisilmasid ära ja minna metsa. Kõigele lisaks leidsin ühe hea riisikakoha, ning sain pangitäie seeni. Kodu jõudes kupatasin ja tükeldasin seened ja panin sügavkülma seenepiruka aega ootama.

Õnneks sain natuke aega ka lillepeenras tegutseda aga homme lubab ka head ilma ja siis saab õues tegutseda.

Homseni!

Mihklipäeva seminar

 Täna on rahvakalendri järgi Mihklipäev. Meil Vaskna talus on täna seminar. Kui ma hommikul hommikusööki tegema ruttasin, ei sadanud ainult uduvihma vaid oli nagu ikka mõni vihmapiisk ka aga korralik vihmasadu see muidugi polnud.

Meil on üleval rohelises majas suur saal, mida seminaride ja koolituste ajal kasutame seminariruumina. Sellel sügisel on juba nii mõnigi seminar olnud, kuigi see aasta on hoopis teisiti kui teised aastad. Välja ma seda ei ütle, eks nuputage ise. Aga vahel on vaja oma töökollektiiviga (väga naljakas sõna)minna välja, vaadata kuidas teistel läheb, teha koosolek tavapärasest eemal, pidada aru, tunda rõõmu, mis on hästi ja kuidas edasi, et siis jälle veidi uuemana ja värskemana tagasi minna. Üks meie armas külaline ikka ütleb, et on vaja minna, et siis oleks võimalik taas uuesti tulla. Õnneks paljud paljud meie külalised tulevad taas ja taas tagasi. Tänu sellele oleme juba 27 aastat külaliste ootamise, vastuvõtmise, koosolemise ja jälle hüvastijätmise tööd teinud.

Roheline maja on meie kõige uuem maja, teine korrus polegi veel valmis ja maja otsa tulev klaasist järvevaategaruum samuti mitte aga nüüd ma olen õppinud tööde ja tegemiste kulgu ka armastama, on mida oodata ja millele mõelda. 

Homseni, homme lubas ilusat päikesepaistelist ilma, ehk saab mõned taimed ära istutada.

Õuna-pirni kook aprikoosimoosi kattega.

 Soojade päevade järel üllatas ilm täna hommikul väikese uduvihmaga. Sellele vaatamata viisin käterätid õue kuivama ja imede ime, peaaegu said päeva lõpuks kuivaks ka. Täna õhtul tulevad külalised ja homme on seminar meie talus. Vaja teha ettevalmistusi, toad koristada ja õhtusöök ettevalmistada. Magusaks teen täna õuna-pirni kooki aprikoosimoosi kattega, lisaks veel jäätis. Tavaliselt olen ma muretainale ladunud õunadest-pirnidest ühe kihi, aga täna paluti, et pealmine kiht oleks topeltkogus ja tainas all imeõhuke. Ainuke asi on kuidas selle raske koormaga kook plaadi pealt kätte saada nii, et ta ära ei laguneks. Kindlasti peab küpsetuspaberi alla panema, siis on võimalik ta koos paberiga panni pealt ära tõsta. Pirn annab koogile natuke teistsugust mõnusat maitset, samuti aprikoosi moos. Kahjuks oli sellel aastal pirne vähe ja täna panin koogile viimase pirni. Eelmine aasta saime kahelt noorelt puult pangitäite viisi pirne. Seda on lihtsalt raske uskuda, tegin väga palju moosi, sellel aastal on jätkunud ainult koogile aga ehk järgmisel aastal jälle. Koogist ühe foto jõudsin teha, köögis läheb aeg kuidagi käest, teinekord püüan rohkem. Aga metsarajal on iga lehe täpike ka nii ilus, et kohe kutsub pildistama.

Homseni!

Suvine sügis.

 Sügis on käes aga õnneks on ilmataat väga lahke olnud ja annab meile nautida ilusaid soojasid ilmu. Kuigi ilmad on soojad valmistab sügis loodust tasapisi ette talveks, kus maad võtab rahu ja vaikus. Aga praegu on veel värve, tasapisi tulevad sügiselõhnad ja seened, need on imelised, on nad siis söödavad või lihtsalt ilusad või erilised.

Kus ma seda kõike tean? Muidugi käin ma ikka aeg-ajalt metsas vaatamas, et kas on mõni seen suureks kasvanud või tuleb lihtsalt soov metsa jalutama minna.

Eile kohtusin üle pika aja ühte armast külalist Olgat, kes küsis, et kas ma ikka Suurt Munamäge iga päev pildistamas käin. Pidin kurbusega tunnistama, et ei käi.

Õhtul meenutasin neid juba viie aasta taguseid igapäevaseid pildistamisi ja tundsin, et soov seda korrata oli suur, eriti seepärast, et film jäi kokku panemata.

Täna läksin oma armsale matkaringile ja rõõm kibuvitsapõõsast täis punaste viljadega ning pruuniks muutunud sõnajalgadest, seentest, lilleõitest oli ikka väga suur.

Kuna mulle väga-väga meeldib vaade ülevalt mäelt alla Vaskna järvele, siis seekord teen foto ka Vaskna talust ja järvest ning Suurest Munamäest ja muidugi kõigest muust mida põnevat näen või ka mis meil sünnib. Homseni!