Täna öösel 20 aastat tagasi uppus reisilaev Estonia. Minul on oma mälestused Estonia laevast. Sõitsime Taluliiduga õppereisile Taani. Tagasi tulime 12-13 novembril 1993 ja elasime üle ka minu arvates päris suure tormi. Laeva kapten oli ka tollel reisil Anderson. Stocholmis oli 4 kraadi sooja ja Tallinnas 12 kraadi külma.Tuule kiirus 22-25 m/s Külma ja sooja võitlus oli mere peal ja lained olid ikka päris suured ja lained raputasid kuidagi alt üles, mitte küljelt küljele. Kartsin ikka väga, aga et hirmust üle saada soovisin väga magama jääda. Kajutit mul tollel reisil ostetud polnud, kuna soovisin raha kokku hoida. Teistel olid kajutid autoteki all ja seal oli ka pesemisruum. Läksin sinna alla, mäletan kui kitsad need koridorid autoteki kõrval olid. Öösel tundus see kõik kuidagi vaikne ja hirmutav. Peale pesemist läksin isteruumi, kus olid need kellel kajutit polnud. Seal oli väga vähe rahvast ja ma mäletan, et mul oli väga külm ja oleks nagu uduvihma sadanud. Enne restoranis olles nägin kuidas pillimehed sidusid pillid kinni ja kõndida oli väga raske. Kuid paljud pidutsesid tormile vaatamata edasi. Minul tekkis paha tunne, et kui on looduses torm, siis peab rahulik ja tähelepanelik olema, nii oli mulle õpetatud. No tähelepanelik ma tegelikult polnud, soovisin väga unne jääda, et hirmu ei tunneks. Kuid toolil oli seda piisavalt raske teha. Hommikul kuulsin kuidas Kapten Anderson tänb kõiki ja soovib kõike head, nii nagu tavaliselt lennukites öeldakse. Mina mõtlesin kohe, et meie peaksime teda tänama, et ta meid koju tõi läbi selle suure tormi. Meelde on need kuupäevad jäänud sellepärast, et mu õel Reedal oli just 13 novembril sünnipäev. Reet on aastaid töötanud Georg Otsa peal nii koos Aavo Pihti kui ka Raul Andersoniga, kes tollal olid esimesed tüürimehed. Ka minul õnnestus tänu Reedale Georg Otsa kaptenisillal käia ja mäletan, ja nägin ka esimest tüürimeest,kumb see oli seda ei mäleta aga vist ka Anderson.
Estonist veel niipalju, et kui ma kartsin, restoranis tormiga olles, et laevaga võib midagi juhtuda, olid kõik teised kindlad, et see laev on uppumatu.
10 kuud hiljem Estonia laev uppus. Meie kuulsime sellest piima pukile viies ja see oli mulle ikka päris suur vapustus, kindlasti ka teistele.
Kes kaotasid lähedase inimese, et neil kõik elus hästi läheks ja, et nad kaotusvalust üle saaks.
Homseni!
 |
| Taevas on igavikuline |
 |
| ja hea kui oleks alati lootuskiir ja kaitseingel kaasas |
 |
| Hiline roosiõieke kõigi hukkunute mälestuseks |
 |
| Vaade Vaskna turismitalule ja Vaskna järvele 28.09.14 |
 |
| Vaade Suurele Munamäele 28.09.14 |
No comments:
Post a Comment