Eriolukord Vaskna turismitalus

12 märtsil kuulutas Eesti Vabariigi Valitsus välja ERIOLUKORRA riigis, kus on palju asju ja tegevusi mida enam teha ei tohi. Tegelikult on see olukord praegu väga paljudes maailma riikides. Kas nuta või naera aga edasi peame me elama kõik aga ongi küsimus- kuidas. Ausalt öeldes olen nädal otsa olnud kurvastusest ja murest murtud, et mis kõigest saab, kuidas maksud saavad makstud ja sada väiksemat ja suuremat muret millest mõelda. Hommikul ärkad üles ja öösärki seljast ei võta, õhtul lähed samamoodi magama. Isegi pead ei taha kammida, jood teed ja kohvi ning kuulad raadiost ja telekast aina hullemaid uudiseid. Pool kuud tagasi oleks mõeldamatu, et turismitalu perenaine laseb ringi öösärgi väel nii nagu juhtub. Ega ma eriti väljagi tahtnud minna, ausalt öeldes südamesse tulid valud ja pisted ja vahepeal tundsin ennast haiglasemalt kui päriselt haige inimene.
Eile õhtul ma sain aru, et nii enam edasi minna ei saa, muidu jääd päriselt nõrgaks ja haigeks ja kui ükskord kõik muutub oled ise nii depressioonis, et ei suudagi sellest välja tulla. Ühesõnaga otsus sai tehtud, midagi peab muutma, selleks et ise tegutseda ja olla positiivsem ja võib-olla kui keegi loeb saab ka natuke tuge selles muutunud maailmas.
Samas on meie Vaskna talul nii palju sõpru ja toetajaid, ega me muidu suvel juba 27 sünnipäeva peaks. Ka nende kallite inimeste jaoks soovime olla olemas ja tegutseda ja toimetada edasi, tulgu mis tuleb.
Iga päev tulen korra arvutisse ja annan teada kuidas meil läheb ja mida me teeme ja teinud oleme.
Olen aastaid korjanud vanasõnu ja tarkuseteri. Talvel kirjutasin need tarkuseterad üles pisikestele paberitele, et külalised saaksid endale tõmmata oma vanasõna, paljud külalised talvel saidki oma vanasõnad ise tõmmates kätte aga korvi jäi neid terve punt veel. Kas ma oleks osanud talvel neid kirjutades arvata, et ma neid nüüd endale hakkan tõmbama aga nii see on. Iga päev tõmban ühe tarkusetera endale sealt korvist, mõtlen selle üle ja joonistan lauale üles. Kindlasti püüan iga päev teha üks tiir matkarajal ja samuti Suur Munamägi üle kontrollida. Päeva lõpuks panen oma päevikusse kirja 3 asja mille üle olen õnnelik või tänulik.
Tänase päeva motoks tuli- ARMASTUS TEEB KÕIK ASJAD HEAKS.
Joonistasin selle Eesti vanasõna üles, tegin patsid pähe ja käisin matkamas ka. Pärast elasin laskesuusatamisele kaasa ja tikkisin roosivaipa aga sellest juba kunagi hiljem. Elame veel...