Vaskna Turismitalu: NEPAALI REISI MÄLESTUSED

Kuigi hetkel suletakse üle maailma riigipiire, hotelle, toitlustuskohti ja tundub, et kas kunagi enam veel reisima saab minna. Kõiges selles valguses mõtlen ma südamesoojusega 2019 aasta sügisel toimunud Nepaali reisi peale. See oli üks ilusamaid ja hingeminevamaid reise mis on meil mõlemal Ahtiga olnud. Nüüd tagantjärele mõtlen, et kuidas see riik ja rahvas pidi 2015 aasta suurtest maavärinatest toime tulema, nii materiaalselt kui hingeliselt. Kui vaatasin internetis maavärinajärgseid fotosid, kus oli näha ikka väga palju purustusi, siis meie reisi ajal seda peaaegu näha enam polnud. Muidugi kui oskad vaadata, siis ikka oli ja samas ka vanu iidseid vaatamisväärsusi parandati ka nüüd. Muidugi inimeste südamesse ja hinge ei näe aga ka seda oli tunda, et elu läheb edasi ja inimesed tegelesid oma igapäevatööga ja igapäevaselt enam oma päeva maavärina õnnetusega ei vaevanud. Kui me olime Annapurna mägedes matkamas, oli meil tore noor kohalik matkajuht-giid, siis mina võtsin selle maavärina matka jooksul jutuks küll. Mind see väga huvitas, kus ta tol hetkel oli ja kuidas kõigest pärast üle sai. Oli olnud katusekorrusel ja üle lihtsalt peab saama. Veel mainis muidugi seda, et väiksemaid maavärinaid on küllalt tihti aga suuri võib elu jooksul ainult korra läbi elada. Meie oleme Ahtiga Türgis puhates ühe väikese maavärina üle elanud. Tundsime seda magamise pealt ja ärkasime üles kuidas suur puuvoodi kus me magasime liikus koos majaga. Oli ka väike hirm, et mis nüüd tegema peab, kas majast välja minema, kas tuleb veel tõukeid. Õnneks sai sellest meile ainult üks seikluslik elukogemus aga suured hävitavad maavärinad seda kindlasti kohe ei ole.
Meile mõlemale väga meeldis Nepaalis, et näha oli igapäevaelu kõiksugu töösid ja toiminguid ja see oli tõesti päris elu, kus kasvatati süüa, loomi ja ka lapsi. Oli olnud vihmaperiood ja esimesed kuivad päevad, näha oli kuidas kõikjal oli pesu pestud ja see kuivas igal pool, katustel, aedadel, nööridel. Ka see oli põnev, et ka suures Katmandu linnas uskusid inimesed käsitsi pesu pesemisse, et käsitsi pestud pesu on parem. Õmblemistöid tehti tänaval kohe meie mõistes kõnniteel sõidutee kõrval ikka väga mustas ja tolmuses kohas aga asjad mis nende käte vahelt välja tulid olid ilusad ja puhtad, sama võib ka inimeste kohta öelda. Eriti kenad olid naised, kes enamuses kandsid traditsioonilisi rõivaid. Mida kõike ei tehtud käsitsi, valati kõrgeid maju, vaatasime hotelliaknast ja iga päev see kerkis jõudsalt. Inimesed olid lahked ja armsad, mitte tehtult rõõmsad aga sügava silmavaatega.
Lõpetuseks kirjutan loo ühest pillimehest, keda kohtasime ühe peatuse ajal kui sõitsime Pokharast Chitwani loodusparki. See oli üks teeäärne küla mägedes ühe poekese lähedal. Bussist väljudes märkan ühte meest kohaliku puust pilliga. Neid pillimüüjaid oli Katmandus küll olnud, arvasin, et on lihtsalt üks pillimüüja. Veetsime selles kohas kusagil pool tundi aga see mees vaatas oma kurbade silmadega meie gruppi aga midagi ei pakkunud ja suhtlema ka ei tulnud. Meie tore giid Anil kutsus ta bussi ja tutvustas teda ja tema pilli. See kohalik mees nende kurbade silmadega hakkas meile laulma ja pilli mängima ja tema silmadesse tuli eriline rõõm. See pillihääl ja laul on mul siiani kõrvus ja hinges, olin nii rõõmus, et ma sellest osa sain. Usun, et ka see armas pillimees oli rõõmsam kui meie juurest lahkus. Kuulsin kunagi raadiost kuidas meie üks tuntud muusik ja laulja oli Himaalaja mägedes kuulnud kedagi nii ilusasti laulvat, mida ta polnud kunagi kuulnud. Ta oli väga kurb, et selline imeline hääl mitte kunagi lavale ja kuulajateni ei jõua. Mina aga mõtlen, et ta laulabki maailma kõige ilusamal laval ja keegi ikka kuuleb ja siis läheb see rohkemgi hinge.
ELAME VEEL ja loodame, et elame selle koroona ka üle.