Mihklipäev, mihklipäeva laat

Mihklipäev

 Kõrvits sai valmis

Täna on imeilus sügisilm. Hommikul saatsime viimase prantsuse loodushuviliste grupi teele ja sellega tõmbasime joone alla suvistele tegemistele. Saame rahulikult hakkata tegema veidike tubasemaid tegemisi, hetkel on mul käsil ühe vaiba tegemine, õigemini isegi mitu seinavaipa on töös aga selle ühe pisema loodan mingil ajal valmis saada. Tegelikult on õues nii ilusad ilmad,et ei tahagi väga tubaseid töid teha ja õues muudkui langeb ja langeb lehti mis ootavad kokkuriisumist.


Vanasti oli Mihklipäev tõeline pidupäev, enamus saaki oli salves, ainult kapsaste ja muude juurikatega ei olnud teab mis kiiret. Ka meil on sellel aastal Ahti ema kasvatatud kapsastel hea saak, mis ootab veel tegemist. Meie peres on selline kapsategemise talgupäevad. Ühel päeval kapsad võetakse üles ja pannakse tahenema ja mõnel teisel päeval hakatakse kapsaid puhastama, tükeldama, riivima, soolama ja maitsestama ja ongi hea kogu talv omi hapusid kapsaid võtta.

Kui oled välja vaadanud läheduses mõne sarapuu ja võtad tal iga aasta võsud ära, ühesõnaga lased kõige jämedamal harul puuks kasvada, siis võid headel pähkliaastatel päris hea saagi saada. Meil üks selline kodustatud sarapuu on ja selleks aastaks on omad jõulupähklid olemas ja paras kõhutäis ka kõigil söödud.


Vanasti lasti ka Mihklipäevast karjalapsed kooli, meie tüdrukud on juba pea kuu aega koolis käinud ja Haanja Kool on üks väga mõnus ja armas kool, kus lastel õppida.
Samuti löödi Mihklipäeval oinas maha jatehti kõiksuguseid toite lambalihast. Meie ostame sügisel lambaliha Lindora laadalt ja teeme siis ühe mõnusa lambaprae. Vahelduseks tasub hoopis küülikuliha süüa, mis on väga maitsev, kui teda hästi teha. Niisama koorida kausitäis tooreid kaalikaid ja porgandeid ja lihtsalt toorelt ära süüa on ka üks õige Mihklipäeva söök. Meie teeme täna tegelikult muskaatkõrvitsat, mis on ka imehea ja ilus pealekauba. Veel tehti vanasti õlut aga meie teeme homseks Mihklipäeva laadale kalja. Homme on Haanjas koolimaja esisel platsil Mihklipäeva laat algusega 12.00, kes saab see tuleb aga oodatud on kõik. Samuti on laupäeval põnev kapsapäev Alt -Lauri talus, kus on tegemisi kogu perele terveks päevaks. 

Mõnusat Mihklipäeva kõigile!

Täna on sügisene pööripäev ja sügise algus.
Mis siis teistmoodi tänasest on? Täna on see põnev päev kui öö ja päev on sama pikad ja tänasest hakkab öö iga päevaga veidikene pikemaks kosuma kuni talvisel pööripäeval saavutab maksimumi, päike puhkab oma kodus ja hakkab jälle soojuse ja valguse poole minema. Kuigi praegu toimub liikumine näilise pimeduse poole, on see minuarvates liikumine sisemise valguse ja soojuse poole. Kellel seda valgust veidikene väheks kipub jääma, saab lisa anda küünla-, kamina-või lõkketule valgusest ja soojusest.
Meil siin Haanimaal kohalikel mägieestlastel komme pööripäevi Kaudimäel vastu võtta. Tehakse lõket, lauldakse, kuulatakse pillihelisid, kuulatakse ennast ja teisi ja süüakse tavaliselt lõkke peal keedetud putru, kõike head ja paremat mis kaasa toodud ja maa-all küpsetatud liha koos porgandi kaalika ja sibulaga. Iga lihatükk eraldi suure lehe sisse mähitud koos köögiviljaga. Leheks kasutatakse takja-, kapsa või rabarberilehte olenevalt aastaajast või mida lihtsam kätte saada. Tavaliselt tulevad pered koos lastega ja meie lapsed ootavad seda väga erilist sündmust, et siis koos teiste latega mängida ja tulevalgusest rõõmu tunda.
Homme Ruusmäel Rogosi mõisas kohalik sügislaat põnevate ettevõtmistega kella 12.00st.

Liha ja köögiviljad pakitud takja lehe sisse ja supsti maa alla.

Kaili ja Ahti segavad lõkkel valmistatud putru

Pööripäeval on päev ja öö samapikad

Veel saavad lambad süüa

Kibuvitsapõõsas oma täies ilus

kibuvits on väga hea vitamiiniallikas

Üks ilus kivipuravik

Naat on muutnud väga põnevalt värvi ja sarnaneb südajalehise aktiniidjaga.

Vahtrad on igalpool eri värvi

Veel kestavad ilusad ilmad ja saab veel mõnusalt õues istuda

Sügisene rukilill

On jorjenite õitsemise aeg

Head pööripäeva ja värviküllast sügise algust Teile kõigile. Hoidke oma hinged heale avatud ja laadige omi patareisid elava tule valgel.

seenenäitus Rõuges

Külakiik Rõuges Ööbikuoru lähedal

Viikingiteaegne muinasmaja Rõuges

Vaatetorn Rõuges

Külastuskeskus Rõuge Ööbikuorus

Tegin täna mõmmile seeliku selga

Lepatriinu läheb ikka ülespoole, post kuhu joonistasin ikka lillesid

Lillewkauss

Tuulised päevad

Ilus sügis ei ole ainult värviliste lehtedega klantspilt vaid mõnikord ka jõuliselt mässav sügisilm. Ka tuul võib olla huvitav ja lummav aga ikkagi oma turvalisest kohast.
Meie magamistoas ei ole ikka veel sooja suve järel akent ees. Võtsime selle eest suve alguses, panime ette sääsevõrgu ja väga mõnus magada kuni siiamaani. Suurte tuultega eriti mõnus, kuuled kuidas tuul puhub, ulub, raputab ja teeb igasugu trikke. Kui panen lõuna ajal meie pesamuna Johanni magama, on kerge teda tekki peale meelitada. Räägin tuulepoiste tööst ja sellest, et teki all ei pane ta meid tähelegi. Kuulame kahekesi tuule häält mõnusalt jahedas toas ja uni ongi kohal ja mitte ainult Johannil vaid minul ka. Väga raske on ennast sealt mõnusast pesast välja sundida ja midagi igapäevast ja asjalikku teha, nagu näiteks koristada, pesta pesu ning teha õhtusöök valmis.
Üldse on mõtted kuidagi hajevil ja haarad natuke siit ja siis natuke sealt. Mulle tundub, et terve Eestimaa käib seenel ja teeb huvitavaid seenetoite. Rõuges oli põnev seenenädal ja kogu nädala oli väljas seenenäitus. Käisime lastega seenenäitusel, kuulasime ka muusikat ning ostsime Silvi Kohu väga huvitava seeneraamatu "Mida teha seentega". Müüjaks autor ise ja saime ka pühenduse sisse, mina julgeks seda raamatut küll kõigile soovitada. Ei ole aga kusagilt kindlat vastust saanud, kas tõmmuriisikas on ikka hea söögiseen, või on tal imelikud kõrvalmõjud nagu eelmisel aastal "Eesti Ekspressist lugesin". Kui teadjate käest küsisin, siis nemad kinnitasid, et hea söögiseen, mis ta maitselt tõesti on.
Peale seenenäitust läksime Rõuges Ööbikuorgu, saime veel viimast päeva sellel sügisel külastada Ööbikuoru keskust, kõik lapsed said oma õnneloosid osta ja olid oma ilusate lillepottide ja riidest koti üle väga õnnelikud ja mina Ivar Jõgeda kunstnikukäega tehtud lõikelaua üle.
Sellel suvel valmis Rõuges Linnamäe äärel viikingiteaegne muinasmaja, mida tahtsime oma silmaga üle vaadata ja käega läbi katsuda. Väga põnev maja, mis valmis moodsaid tööriistu kasutamatta ja vanaaegseit töövõtteid kasutades. Kel rohkem huvi saab lugeda www.muinasmaja.edicypages.com
Suurel külakiigel Tindioru serval oli mõnus kiikuda ja mõtteid mõlgutada.
Tahaks nii palju ette võtta, meisterdada, kirjutada, kaunistada, joonistada aga see sabast kinnisaamine on raske. Täna tegin ühele armsale kaisukarule triibuseeliku selga ja vaatasin  vana suusavõistlustel saadud puukausi, kuhu ma tegin lillekesed peale, sest ka tema oli ära väsinud, üle ja õlitasin ära.
Nüüd läheb mul küll kiireks, sest pean Johannile rattaga Haanjasse lasteaeda järgi minema. Ta käib poole päeva kaupa teiste lastega mängimas ja kõigest toredast osa saama,mida lasteaias pakutakse. Pärast panen fotod ka ülesse, seniks mõnusat tuulist ilma  ja tublisid   tegemisi Teile kõigile.

Tervete looduspark-inimestele kes armastavad muinasjutte.

Miia ilusat seenemajakest kallistamas

Tore kükitada, kui peaks sadama hakkama

Mina ja armas päkapikk

Kõigile oma

Need vahvad kukeseened

Loomi tutvustav infotahvel kahjuks ainult Läti keeles aga väga ilus

Metsavalvurid Metsakunigriigist

Taga uhke Metsakuningas 

Mölder-päkapikk

Midagi läks valesti, mis see on?

Nõiamaja

Küll on vahva ronida

Päkapikkude maa-alune käik, kust lapsed said läbi ronida

Metsaraudtee

Väike ämblik

Veski koos Miiaga

Nagu eile alustuseks ütlesin viibisime augusti alguses rahvusvahelisel Green Weeki nädalal, mis toimus Tervete looduspargis Lätimaal Leedu piiri lähedal. Enne seda reisi ei olnud ma sellisest kohast nagu Tervete midagi kuulnud ja kõigi kaartide pealt seda kohta ei leidnud ka. Tegelikult väga eriline koht ja väga eriline nimi eestlaste jaoks, nagu looduspark oleks tervetele inimestele mõeldud, igal juhul nimi meelest küll ei lähe.
Tervete loodusparki tasub kindlasti tulla koos lastega ja enamus radasid saab läbida koos lapsevankriga.
Looduspark laiub 1200 ha suurusel alal, külastajatele on hooldatud ~400 ha suurune ala ja see on omakorda jaotatud teemade järgi põnevateks teemaparkideks.(Päkapikumets, Muinasjutumets, Nõiamets jne)
Päkapikumetsas on pisikestest päkapikumajadest koosnevad päkapikukülad. Igas külas elavad erilised meistrimehed-puusepad, veskimehed jne. Eriliseks teeb selle kõik see, et lapsed saavad ja mahuvad nendesse majadesse sisse, samuti on seal üks käik suure puu alt läbi, mida mööda lapsed saavad ise pugeda ja tunda end tõeliste päkapikkudena. Samuti on iga küla juures illustratiivne infotahvel, just selle küla meistrimeeste elust ja oskustest. Kui nüüd veidi viriseda, siis need ja üldse kõik infotahvlid on ainult läti keelsed. Muidugi saad looduspargi keskusest osta kaardid kaasa aga ikkagi sooviks natuke rohkem teada. Kui minna grupiga siis tasuks mõni programm valida, saab rohkem teada aga lastega koos vabalt joosta ja kõndida omas tempos on ka väga tore. Kui tahta ikka kõik kohad mõnusalt läbi vaadata, proovida ja mängida siis läheb ikka terve päev ära ja ausalt ühest päevast jääb ikka väheks küll.
Päkapikumetsa kõrval on suurte puust seente mets, lapsed tundsid seal nagu Alice Imedemaal. Neid seeni oli palju, nad olid väga tõetruud ja oma tõelise karakteriga. Nende otsas sai turnida, nende alla sai pugeda ja neid sai ka õppida. Sooviksin väga,et meilgi oleks selline imeline seenemets Vaskna talus
Päkapikumetsast Muinasjutumetsa oli veidike maad ja seda mööda kõndides sai teha kõiksugu harjutusi ja ronimisi, nii et ei pane tähele kuidas juba kohal oled. Muinasjutumets jaguneb Metsakuninga- ja Nõiametsaks, samuti on seal metsloomade ja putukate mets.
Erinevad metsad on kõik piiripostidega tähistatud ja samuti on seal palju erinevaid radasid mida mööda käia. Meil õnnestus väga põnevas nõiametsas ikka veidike ära eksida, nii et tekiski tunne et oled tõelises Nõiametsas ja tee siit välja ei olegi nii kerge.
Metsakuninga Metsa kõige kõrgema mäe otsas oli Metsakuningas ise, seal olid troonid, kus sai peal istuda, varandusekirst ja elusuuruses puust hobused.
Lastele meeldis veel mänguväljak Muinasjutumetsa kõrval, kus oli põnev labürindis ennast proovile panna.
Tervetelt on pärit kuulus lLäti  kirjanik Anna Brigadere, kelle muinasjututegelaste järgi puuskulptuurid metsa tehtud ongi. Üllatuseks oli seegi,et looduspark juba 50 aastat vana on ja sellest eestis midagi kuulda ei ole olnud.
Kes tahab alguses paremat ülevaadet erinevatest metsadest, või lihtsalt ei saa nii palju kõndida saab sõita muinasjuturongiga ja vaadata ja kuulata lugusid rongist. Loomulikult sellest jääb väheseks aga alguseks on ta väga hea, tead kuhu minna ja millises järjekorras.
Peale metsas matkamise on siin 3 muuseumi, vana kloostri varemed, õllepruulimiskoda, mida saab külastada ja kus saab õlut degusteerida, hobusekasvatus, viinamarjaaed, Plavenieki talu ravisaunaga, Dzintarlaci külalistemaja tulbikollektsioon, kuhu meie veel üldse ei jõudnudki, kuna teemametsad olid nii huvitavad.
46 km kaugusel asub kuulus barokiajastu parim näide Lätimaal Rundlale loss.
Süüa sai looduspargi kohvikust Mammadaba, mis tähendab Emake Loodust ja on ka looduspargi moto.
Rohkem infot www.tervetesnov.lv
Meie soovime Tervete loodusparki külastada kindlasti veel, kui Sind viib sinnakanti tee astu läbi või miks mitte  võtta ette reis Tervetele.

Olen jälle tagasi

Ahti ja tüdrukute korjatud jõhvikad

Nad on ju nii ilusad...

Ebaküdooniad on valmis ja ootavad tegemist

Ilmad on veel nii mõnusad, et hea kiikuda ja päikes nautida  

Roosid on ikka imeilusad

Meie lillevankrisse on ilmunud kenasid seeni.

Vaade Vaskna turismitalu õuelt saarele, kust jõhvikad korjati

Mõnus ilus september käes, lapsed koolis, külalisi liigub juba harvemini ja jälle on jaksu kirja panna mis parajasti käsil, mis tulemas ja mida huvitavat sai nähtud ja kogetud.
Suvi oli ilus, kiire ja töine, külalised olid huvitavad  ja õhtuks enam jaksu arvuti taha istuda ei olnud. Töö kõrvalt sai augusti algul osaletud Green Week`il Tervete looduspargis Lätimaal. Väga armas sündmus ja korraldus aga lihtsalt vapustav oli see koht ise-Tervete Looduspark, koos imelise muinasjutumetsaga. Seda metsa nii ühe sõnaga ära ei kirjelda, nii et ma lähiajal tahan fotod sealnähtust üles panna ja mõne komentaari ka juurde lisama. Kõige selle eest peame me tänama Erki Peetsalu, kes meid sellisest vahvast ettevõtmisest  teavitas ja osalema kutsus. Erkil endal oli seal ettekanne vastutustundlikust ajakirjandusest ja seal rääkis ta ka huvitavalt. Hetkel on Erkil kiired ajad ees, kohe kohe oktoobrist hakkab ilmuma National Geographic eesti keeles ja Erki Peetsalu on seal peatoimetaja. Miks meie nii õnnelikud oleme, üheltpoolt sellepärast et NG on meie peres käinud juba 1969 aastast, väikeste vaheaegadega ja tore on lugea seda väärt ajakirja eesti keeles, sest kui aus olla, mina ikka kõigest aru ei saanud aga pildid ja kaardid aitasid. Teisalt oleme kogu perega õnnelikud, sest Erki ja Mari olid aastaid meie head külalised, enne kui nad Tallinnast siia Haanjamaale päriseks elama tulid. Kui läheb neil hästi oleme ka meie rõõmsad. Kui külalised meie talust lahkuvad siis ma mõttes või kui ma üksi olen soovin,et neil tee hästi kulgeks ja et neil õnne ja armastust oleks.
Septembri algus on küll väga ilus ja soe olnud. Ahti ja tüdrukud käisid Vasknasaarel jõhvikal ja tühjade kätega nad igal juhul tagasi ei tulnud, vaid vaadake ise fotolt.
Terve see nädal Rõuges seenenädal, kus on seenenäitus, seentega värvimine, seenepaja tegemine, seenehoidiste konkurss ja pühapäeval lõpeb laadaga. Tahaks ise ka laupäeval minna aga kes siis kartuleid võtab. Küll saavad kartulid võetud ja seenepeolt, kuidas sa siis seda teisiti nimetad, läbi hüpatud aga ühte ma luban, hoian Teid asjaga kursis.

Laadad on toredad, tulge Vastseliina Suurele Maarahva laadale.



Imeline Vana Petserimaa keraamika Vastseliina laadal



Laada teevad kindlasti eriliseks loomad, sellel pildil küll Merli kodus koos papa küülikuga, mammadel väikesed pojad

Mulle on väiksest peale laadad väga meeldinud, vist teistele inimestele kah, miks muidu laadad nii rahvarohked on. Mäletan kui ma 5 klassis käisin ja meil oli õues parasjagu geograafia tund, kui laadakarneval kogu laulu ja tralliga lähedalt mööda läks. Olin nagu Buratiino, kes kooli asemel laadarongkäiku vaatama jooksis. See oli nii eriline, enamus oli hobustega ja mingiks teemaks riietunud.Üks hobuvanker oli saunaks tehtud ja kõik kes seal peal olid, olid saunalised, vihtlesid kõvasti ja viskasid leili, jah päris saunaahi oli ka seal vankri peal. Mina vaatasin suu ammuli tee ääres ja see kõik oli nii põnev ja huvitav.
Koolis tuli küll selle jooksmise pärast ikka väike jama ka aga see laadakarnevali rongkäik oli ikka väga eriline, mida mäletada ja lastelegi rääkida. Imelik,et tänapäeval laatadel selliseid põnevaid kostümeeritud  koos puhkpilliorkestriga rongkäike enam ei ole. Võiks ju olla. Minu isa näiteks rääkis, et kunagi Esimese Eesti Vabariigi ajal olevat Võrus isegi elevandid rongkäigus marssinud ja see oli temale erilise mälestuse jätnud.
Rongkäik oli omal ajal vägev aga ka laat vähem huvitav ei olnud. Esimene asi kus ma oma vähese raha kulutasin oli õnneloos, unistusega midagi suuremat ja paremat saada. Mitte kunagi ei võitnud ma mingist pisiasjast enamat aga mu usk lapsena õnneloosi võlusse ei kustunud kunagi. Kui raha otsas ei tahtnud me laadalt lahkuda vaid hakkasime sõpradega pudeleid korjama. Igaljuhul jäätist sai lohutuseks söödud, samuti mäletan laadal seda šaslõkiküpsetamise lõhna ja mäletan, et ka minagi kunagi toore šaslõki ostsin, vanasti müüdigi tooreid šaslõkke ja igaüks sai ise küpsetada. Mäletan, et küllaltki pekine oli see minu šaslõkiliha aga kui ma ta kuidagi ära jõudsin küpsetada siis maitsev oli ta igaljuhul. Meeldis see laadamelu ja inimeste sagimine, isegi laadaplats tundus imearmas, mäletan kuidas läksin sinna turuplatsile kui laata ei olnud ja kui imelik -kuidagi kurb ja mahajäetud kõik oli.
Mäletan kui me olime kohe abiellunud oli ka Võrus laat, aasta 1988, oli kuulda et laadale tuleb müügiks dresse, tulime juba öösel järjekorda seisma, me ei olnud kaugeltki esimesed, kes seisma olid tulnud. Hommikul oli jube möll ja trügimine, igaljuhul mingeid meie unistuste dresse ei olnud ja kogu meie seismine asjata, et mitte päris tühjade kättega sealt ära tulla, saime osta meie väikesele tütrekesele puuvillase dressipluusi ja püksid. Niipalju siis jubedast trügimisest ja laadamöllust, otsustasin, et ma enam öösel kuhugi järjekorda seisma ei lähe ja õnneks nüüd 23 aastat hiljem, enam ei olegi vaja kusagil öösel järjekorras seista, aga laadajärjekorrad on tänapäevalgi, kuid juba hulga rahulikumad ja viisakamad.
Homme saab siis jälle lapsepõlve unistustemaale- suurele tõelisele Vastseliina Maarahva laadale, küll ilma rongkäiguta aga ikkagi väga põnevale sündmusele. Haanimaal ei taheta ürituse sõna kasutada, üritus on selline asi,et üritasin kõvasti aga välja tuli nagu alati. Sündmus seejärel on selline pidu või tähtpäev, mis jääb heas mõttes kauaks meelde ja sellest räägitakse rohkem kui üks päev. Niisiis valik on Teie, millist sõna kasutate kui kuhugi sammud seate.
Mis mulle tänapäeval laadal meeldib- muidugi käsitöö, loomad, taimed, huvitavad erilised asjad, laadatoidu lõhn ja samuti see ammune unistus-laadamelu, mis mulle jooksujalad kunagi alla pani. Muidugi ma naudiksin seda laata rohkem kui ma ei peaks kedagi süles tirima ja samas kartma,et teised ära kaovad. Aga samas kõigil on õigus laadast rõõmu tunda ja oma lapsepõlvemälestused just siit saada.

Muusikud Vastseliina laadal

Puust auto ja Merli Vastseliina laadal

Päkapikud Vastseliina laadal

Mis onn need erilised asjad mida laadalt otsin, ükskord ostsin ühe mehe käest kaks puust tehtud kurepesa koos kurgedega, sain need lillevankrisse panna ja seal on nad rõõmuks kõigile, nüüdseks juba pisut kulunud aga armsad asjad igaljuhul mida ei saa kusagilt mujalt kui trehvad sellise toreda mehe otsa laadal, kes selliseid ilusaid asju oma hinges kannab ja kätega valmis teeb. Tihti olen ostnud oma kaltsunukkude kollektsiooni mõne vahva ja erilise nuku, või on see mõni pisike käsitööehe või korv. Samuti laadavahvlid ja laadapuder on imehead, tulge Teiegi homme laadale, siis koos on hea arutada, mis selle aasta laadal toredat ja huvitavat oli. Kohtume homme ja ülehomme Vastseliina Maarahva laadal.

Vaskna turismitalu saab pühapäeval täisealiseks ja meie seiklustest Ameerikas ja Venemaal.

Vaade Vaskna järvele

See oli juba 18 aastat tagasi, 1993 aasta 5 juunil kui Vaskna turismitallu jõudsid esimesed külalised ja veel kaugelt Saksamaalt. Kui lähedaseks on praeguseks ajaks saanud tõeliselt kauged maad, aga Saksamaa on juba päris lähedal, siinsamas meie Euroopas. Aga sellel kaugel ajal oli meie Eesti riik veel väga noor ja välismaalased ööbisid ikka hotellides, mitte kusagil maal talus.
Poolteist aastat enne esimesi külalisi 1991 aastal oli meil võimalus külastada Ameerika Ühendriikides oma kauget tädi ja me olime ka esimesel välisreisil. Nägime palju huvitavat, mida me Eestis kodus kunagi näinud ja kogenud ei olnud ja see oli ka esimene tõsine kokkupuude kapitalistliku majandusega. Mõned asjad tegid ikka tõsiselt hirmu, me ei teadnud tollel ajal mis tähendab tervisekindlustus ja kuulsime teistelt, et kui meiega midagi juhtub võib tädil maja käest minna. Igaljuhul tundus see väga jube, sest tulime ju ühiskonnast kus arstiabi oli tasuta. Kui sellised asjad kõrvale jätta siis oli põnev näha poode, mis kõik olid otsast otsani täis kaupa ja ostjaid oli vähe või parasjagu. Esimest korda nägime selliseid suuri kaubanduskeskusi linna ääres, mis nüüd ka meil täiesti tavalised on. Oli novembri algus ja tädile tulid iga päev jõulukataloogid, mis oli imeilusat kaupa täis. Kui palju häid ideid, need ilusad kataloogid võlusid mind niipalju,et võtsin neid katalooge ka koju kaasa. Praegu on kataloogid meil täiesti tavalised aga selliseid kvaliteetkatalooge ei ole ma muidugi siin näinud.
Üks väga eriline kogemus oli Chicagos ühe kaubamaja vaateaknaid nähes. Seal oli kogu Tuhkatriinu muinasjutt, muinasjutuvestja luges, muusika mängis ja Tuhkatriinu läks liikudes ballile. See oli imeilus,eriti veel minule suurele muinasjutusõbrale. Neid imeilusaid vaateaknaid tuldi vaatama nii kaugemalt ja lähemalt ka Ameerikas. Midagi sellist pole ma ei Eestis ega kusagil Euroopas näinud. Eestis on vaateaknad vaeslapse osas, ainult Võru linnas on üks imeilus Leeri lillepood, kus on imeilusad vaateaknad, mis mulle tuletavad meelde  seda tohutult ilusat muinasjuttu.
Ameerikas sai nähtud seda äride paljusust suurte teede äärtes, toidukohti, tanklaid ja majutuskohti.
Tekkis mõte ja usk, et meilgi Haanjas Suure Munamäe taga võiks üks ilus ja armas kogu südamest tehtud majutuskoht olla. Ka see sai Ameerikas selgeks,et heasse kohta sõidetakse ka Ameerikas kaugele, kuigi igal pool on kohti kuhu minna palju ja suust suhu reklaam töötab. Ning ja kui hea on meie kodune eesti toit, kuigi seal olid poed kaupa täis ja kõik toit oli ilus ja ahvatlev oli see väga tehislik ja meie tolleaegne kõik ise tehtud suu tundis eriti teravalt igatsust naturaalse toidu järele. Chicago Eesti Majas pakuti väga head ja naturaalset eesti toitu. Ka meie tädi pakkus meile parimat toitu aga toitus mis poes saada oli , oli tehis maitse juures.
Piletid olid meil ostetud Aerofloti lennukile aga me ei teadnud, et me pidime sinna veel helistama üle, et me ikka tagasi koju läheme ja meie kohad olid välja müüdud. See oli tohutu möll mis seal lennujaamas toimus, kotid said peale aga ise jäime maha. Meid oli 11 inimest, kes enam lennukisse ei mahtunud ja õnneks oli meie seas kaks toredat advokaati Venemaalt, kes meile kõik õigused välja nõudsid. Me saime tasuta majutuse ja õhtusöögi, järgmisel päeval pidi Aerofloti töötaja meile uued piletid tooma, lennule New Yorki ja sealt edasi Moskvasse.
Hommikul oligi pilletitooja kohal ja kõigile piletid olemas peale meie ja ühe Armeenia mehe. See oli jube hetk, et kas tõesti jääme maha ja kodu ei saagi. Rääkisime oma murest meie juba sõpradeks saanud advokaatidele ja nad olid väga üllatunud et meie pileteid ei saanud. Nad lubasid selle asja korda ajada ja tulidki piletid teisest taskust välja. ME EI TOHI UNUSTADA, ET AASTA OLI 1991, Eesti oli lahkunud Nõukogude Liidust ja nii taheti meid kas hirmutada või raha välja pressida. New Yorgis oli meil pool päeva aega, aga hirm oli suur ja me lennujaamast kuhugi minna ei julgenud. Mõtlen väga soojate tunnetega meie sõbraliku mahajääjate grupi peale, kellest enamus olid vene rahvusest väga toredad inimesed, tänu kellele me lõpuks koju saime aga kelle kontakte meil kahjuks ei ole. Moskvas lennukist maha astudes tundsime, et me oleme juba kodus, sest seda süsteemi me tundsime, see oli meile tuttav aga kas ikka oli.
Moskvast Eestisse saamisega oli meil ikka palju tegemist. Kuna me jäime lennukist maha, siis läksid luhta ka meie rongipiletid Eestisse, kui meie viimasel minutil raudtejaama jõudsime olid kõik piletid terveks kuuks välja müüdud ja häid advokaatidest sõpru ka enam ei olnud, jäi loota ainult iseendile,et kodu saada. Kahjuks olime me minnes kogu raha lennujaama restoranis raisanud, kuna arvasime, et meil on kõik olemas aga kahjuks me eksisime. Rong pidi väljuma 15 minuti pärast ja me palusime väga reisisaatjat, andsime oma kogu vene raha ülejäägi ja 1 dollari ja meid kolmekesi võeti peale, pandi kupeesse ja anti veel sooja teed ka. Me olime liiga väsinud,et hirmu tunda,et võibolla võtab meid "jänesid " kontroll kinni ja tõstab suvalises jaamas maha. Aga meie olime oma unenägudes juba kodus ja hakkasime turismitalu pidama...