Laadad on toredad, tulge Vastseliina Suurele Maarahva laadale.



Imeline Vana Petserimaa keraamika Vastseliina laadal



Laada teevad kindlasti eriliseks loomad, sellel pildil küll Merli kodus koos papa küülikuga, mammadel väikesed pojad

Mulle on väiksest peale laadad väga meeldinud, vist teistele inimestele kah, miks muidu laadad nii rahvarohked on. Mäletan kui ma 5 klassis käisin ja meil oli õues parasjagu geograafia tund, kui laadakarneval kogu laulu ja tralliga lähedalt mööda läks. Olin nagu Buratiino, kes kooli asemel laadarongkäiku vaatama jooksis. See oli nii eriline, enamus oli hobustega ja mingiks teemaks riietunud.Üks hobuvanker oli saunaks tehtud ja kõik kes seal peal olid, olid saunalised, vihtlesid kõvasti ja viskasid leili, jah päris saunaahi oli ka seal vankri peal. Mina vaatasin suu ammuli tee ääres ja see kõik oli nii põnev ja huvitav.
Koolis tuli küll selle jooksmise pärast ikka väike jama ka aga see laadakarnevali rongkäik oli ikka väga eriline, mida mäletada ja lastelegi rääkida. Imelik,et tänapäeval laatadel selliseid põnevaid kostümeeritud  koos puhkpilliorkestriga rongkäike enam ei ole. Võiks ju olla. Minu isa näiteks rääkis, et kunagi Esimese Eesti Vabariigi ajal olevat Võrus isegi elevandid rongkäigus marssinud ja see oli temale erilise mälestuse jätnud.
Rongkäik oli omal ajal vägev aga ka laat vähem huvitav ei olnud. Esimene asi kus ma oma vähese raha kulutasin oli õnneloos, unistusega midagi suuremat ja paremat saada. Mitte kunagi ei võitnud ma mingist pisiasjast enamat aga mu usk lapsena õnneloosi võlusse ei kustunud kunagi. Kui raha otsas ei tahtnud me laadalt lahkuda vaid hakkasime sõpradega pudeleid korjama. Igaljuhul jäätist sai lohutuseks söödud, samuti mäletan laadal seda šaslõkiküpsetamise lõhna ja mäletan, et ka minagi kunagi toore šaslõki ostsin, vanasti müüdigi tooreid šaslõkke ja igaüks sai ise küpsetada. Mäletan, et küllaltki pekine oli see minu šaslõkiliha aga kui ma ta kuidagi ära jõudsin küpsetada siis maitsev oli ta igaljuhul. Meeldis see laadamelu ja inimeste sagimine, isegi laadaplats tundus imearmas, mäletan kuidas läksin sinna turuplatsile kui laata ei olnud ja kui imelik -kuidagi kurb ja mahajäetud kõik oli.
Mäletan kui me olime kohe abiellunud oli ka Võrus laat, aasta 1988, oli kuulda et laadale tuleb müügiks dresse, tulime juba öösel järjekorda seisma, me ei olnud kaugeltki esimesed, kes seisma olid tulnud. Hommikul oli jube möll ja trügimine, igaljuhul mingeid meie unistuste dresse ei olnud ja kogu meie seismine asjata, et mitte päris tühjade kättega sealt ära tulla, saime osta meie väikesele tütrekesele puuvillase dressipluusi ja püksid. Niipalju siis jubedast trügimisest ja laadamöllust, otsustasin, et ma enam öösel kuhugi järjekorda seisma ei lähe ja õnneks nüüd 23 aastat hiljem, enam ei olegi vaja kusagil öösel järjekorras seista, aga laadajärjekorrad on tänapäevalgi, kuid juba hulga rahulikumad ja viisakamad.
Homme saab siis jälle lapsepõlve unistustemaale- suurele tõelisele Vastseliina Maarahva laadale, küll ilma rongkäiguta aga ikkagi väga põnevale sündmusele. Haanimaal ei taheta ürituse sõna kasutada, üritus on selline asi,et üritasin kõvasti aga välja tuli nagu alati. Sündmus seejärel on selline pidu või tähtpäev, mis jääb heas mõttes kauaks meelde ja sellest räägitakse rohkem kui üks päev. Niisiis valik on Teie, millist sõna kasutate kui kuhugi sammud seate.
Mis mulle tänapäeval laadal meeldib- muidugi käsitöö, loomad, taimed, huvitavad erilised asjad, laadatoidu lõhn ja samuti see ammune unistus-laadamelu, mis mulle jooksujalad kunagi alla pani. Muidugi ma naudiksin seda laata rohkem kui ma ei peaks kedagi süles tirima ja samas kartma,et teised ära kaovad. Aga samas kõigil on õigus laadast rõõmu tunda ja oma lapsepõlvemälestused just siit saada.

Muusikud Vastseliina laadal

Puust auto ja Merli Vastseliina laadal

Päkapikud Vastseliina laadal

Mis onn need erilised asjad mida laadalt otsin, ükskord ostsin ühe mehe käest kaks puust tehtud kurepesa koos kurgedega, sain need lillevankrisse panna ja seal on nad rõõmuks kõigile, nüüdseks juba pisut kulunud aga armsad asjad igaljuhul mida ei saa kusagilt mujalt kui trehvad sellise toreda mehe otsa laadal, kes selliseid ilusaid asju oma hinges kannab ja kätega valmis teeb. Tihti olen ostnud oma kaltsunukkude kollektsiooni mõne vahva ja erilise nuku, või on see mõni pisike käsitööehe või korv. Samuti laadavahvlid ja laadapuder on imehead, tulge Teiegi homme laadale, siis koos on hea arutada, mis selle aasta laadal toredat ja huvitavat oli. Kohtume homme ja ülehomme Vastseliina Maarahva laadal.

Vaskna turismitalu saab pühapäeval täisealiseks ja meie seiklustest Ameerikas ja Venemaal.

Vaade Vaskna järvele

See oli juba 18 aastat tagasi, 1993 aasta 5 juunil kui Vaskna turismitallu jõudsid esimesed külalised ja veel kaugelt Saksamaalt. Kui lähedaseks on praeguseks ajaks saanud tõeliselt kauged maad, aga Saksamaa on juba päris lähedal, siinsamas meie Euroopas. Aga sellel kaugel ajal oli meie Eesti riik veel väga noor ja välismaalased ööbisid ikka hotellides, mitte kusagil maal talus.
Poolteist aastat enne esimesi külalisi 1991 aastal oli meil võimalus külastada Ameerika Ühendriikides oma kauget tädi ja me olime ka esimesel välisreisil. Nägime palju huvitavat, mida me Eestis kodus kunagi näinud ja kogenud ei olnud ja see oli ka esimene tõsine kokkupuude kapitalistliku majandusega. Mõned asjad tegid ikka tõsiselt hirmu, me ei teadnud tollel ajal mis tähendab tervisekindlustus ja kuulsime teistelt, et kui meiega midagi juhtub võib tädil maja käest minna. Igaljuhul tundus see väga jube, sest tulime ju ühiskonnast kus arstiabi oli tasuta. Kui sellised asjad kõrvale jätta siis oli põnev näha poode, mis kõik olid otsast otsani täis kaupa ja ostjaid oli vähe või parasjagu. Esimest korda nägime selliseid suuri kaubanduskeskusi linna ääres, mis nüüd ka meil täiesti tavalised on. Oli novembri algus ja tädile tulid iga päev jõulukataloogid, mis oli imeilusat kaupa täis. Kui palju häid ideid, need ilusad kataloogid võlusid mind niipalju,et võtsin neid katalooge ka koju kaasa. Praegu on kataloogid meil täiesti tavalised aga selliseid kvaliteetkatalooge ei ole ma muidugi siin näinud.
Üks väga eriline kogemus oli Chicagos ühe kaubamaja vaateaknaid nähes. Seal oli kogu Tuhkatriinu muinasjutt, muinasjutuvestja luges, muusika mängis ja Tuhkatriinu läks liikudes ballile. See oli imeilus,eriti veel minule suurele muinasjutusõbrale. Neid imeilusaid vaateaknaid tuldi vaatama nii kaugemalt ja lähemalt ka Ameerikas. Midagi sellist pole ma ei Eestis ega kusagil Euroopas näinud. Eestis on vaateaknad vaeslapse osas, ainult Võru linnas on üks imeilus Leeri lillepood, kus on imeilusad vaateaknad, mis mulle tuletavad meelde  seda tohutult ilusat muinasjuttu.
Ameerikas sai nähtud seda äride paljusust suurte teede äärtes, toidukohti, tanklaid ja majutuskohti.
Tekkis mõte ja usk, et meilgi Haanjas Suure Munamäe taga võiks üks ilus ja armas kogu südamest tehtud majutuskoht olla. Ka see sai Ameerikas selgeks,et heasse kohta sõidetakse ka Ameerikas kaugele, kuigi igal pool on kohti kuhu minna palju ja suust suhu reklaam töötab. Ning ja kui hea on meie kodune eesti toit, kuigi seal olid poed kaupa täis ja kõik toit oli ilus ja ahvatlev oli see väga tehislik ja meie tolleaegne kõik ise tehtud suu tundis eriti teravalt igatsust naturaalse toidu järele. Chicago Eesti Majas pakuti väga head ja naturaalset eesti toitu. Ka meie tädi pakkus meile parimat toitu aga toitus mis poes saada oli , oli tehis maitse juures.
Piletid olid meil ostetud Aerofloti lennukile aga me ei teadnud, et me pidime sinna veel helistama üle, et me ikka tagasi koju läheme ja meie kohad olid välja müüdud. See oli tohutu möll mis seal lennujaamas toimus, kotid said peale aga ise jäime maha. Meid oli 11 inimest, kes enam lennukisse ei mahtunud ja õnneks oli meie seas kaks toredat advokaati Venemaalt, kes meile kõik õigused välja nõudsid. Me saime tasuta majutuse ja õhtusöögi, järgmisel päeval pidi Aerofloti töötaja meile uued piletid tooma, lennule New Yorki ja sealt edasi Moskvasse.
Hommikul oligi pilletitooja kohal ja kõigile piletid olemas peale meie ja ühe Armeenia mehe. See oli jube hetk, et kas tõesti jääme maha ja kodu ei saagi. Rääkisime oma murest meie juba sõpradeks saanud advokaatidele ja nad olid väga üllatunud et meie pileteid ei saanud. Nad lubasid selle asja korda ajada ja tulidki piletid teisest taskust välja. ME EI TOHI UNUSTADA, ET AASTA OLI 1991, Eesti oli lahkunud Nõukogude Liidust ja nii taheti meid kas hirmutada või raha välja pressida. New Yorgis oli meil pool päeva aega, aga hirm oli suur ja me lennujaamast kuhugi minna ei julgenud. Mõtlen väga soojate tunnetega meie sõbraliku mahajääjate grupi peale, kellest enamus olid vene rahvusest väga toredad inimesed, tänu kellele me lõpuks koju saime aga kelle kontakte meil kahjuks ei ole. Moskvas lennukist maha astudes tundsime, et me oleme juba kodus, sest seda süsteemi me tundsime, see oli meile tuttav aga kas ikka oli.
Moskvast Eestisse saamisega oli meil ikka palju tegemist. Kuna me jäime lennukist maha, siis läksid luhta ka meie rongipiletid Eestisse, kui meie viimasel minutil raudtejaama jõudsime olid kõik piletid terveks kuuks välja müüdud ja häid advokaatidest sõpru ka enam ei olnud, jäi loota ainult iseendile,et kodu saada. Kahjuks olime me minnes kogu raha lennujaama restoranis raisanud, kuna arvasime, et meil on kõik olemas aga kahjuks me eksisime. Rong pidi väljuma 15 minuti pärast ja me palusime väga reisisaatjat, andsime oma kogu vene raha ülejäägi ja 1 dollari ja meid kolmekesi võeti peale, pandi kupeesse ja anti veel sooja teed ka. Me olime liiga väsinud,et hirmu tunda,et võibolla võtab meid "jänesid " kontroll kinni ja tõstab suvalises jaamas maha. Aga meie olime oma unenägudes juba kodus ja hakkasime turismitalu pidama...

Imeline Vaskna järv.

Soine Koprasaar, kus asub vana koprapesa

Vaade Vaskna järvele ja Vaskna turismitalule linnulennult

Vaade poolsaare suunas, kus vanal ajal võis olla kaitselinnus



Paadisõit Vaskna järvel

 Meil on õnn elada ja Vaskna turismitalu pidada Haanja suurima -Vaskna järve ääres. Nii me tunneme seda ilusat ja omapärast järve natuke rohkem kui teised inimesed, sest järve ääres rohkem elamisi ei ole. Samas on aastaid Vaskna järve ääres puhanud ja laagris olnud hulgaliselt inimesi, kellel on sellest ajast ilusad mälestused ja nemad peavad ka meie ilusat ja armast järve väga kalliks. Samuti tunneb vähemalt pool Eestit Vaskna järve Munamäe tornist tehtud vaate pärast, sest seda ilusat vaadet on paljud kuulsad fotograafid kasutanud juba Esimese Eesti Vabariigi ajal, Nõukogude ajal ja samuti praegusel ajal. See vaade nagu sümboliseerib Lõuna-Eesti ilusat loodust. Paljud inimesed muidugi ei teagi, et selle ilusa vaate taustal olev järv Vaskna järv on.
Legend räägib, et Kalevipoeg tulnud Venemaalt ja olnud väga väsinud, otsinud siis sobilikku unepaika ja leidnud selle Haanjast. Padjaks kuhjanud veidike pinnast ja sammalt, nii tekkis Suur Munamägi ja jalad ulatusid sinnapaika, kus praegu on Vaskna järv. Peab mainima, et meie talu just Kalevipoja uneasemel on.
Legende on teisigi, eriti Vaskna järve saarde maetud Rootsi kuninga kullast, isegi märgiga kivi on järves, mida kõik saavad paadiga vaatama minna. Praegu meeldib see märgiga kivi kahele valgele luigele. Samuti on arvatud, et Vaskna järve saarte peale vanal ajal inimesed sõjapakku olla  läinud ja neil palkidest oma salateegi olemas olnud. Igaljuhul arheoloogid seda salateed üles ei leidnud. Veel olevat seal Vasknasaarel vanal ajal  maalinn olnud, koht on nagu amfiteatris.
Koprasaarel on koprapesa, praegu nad seal ei ela, elavad Vaskna järve kaldal. Kopraid olen ujumas näinud mitmeid kordi, ükskord isegi terve perega, ilus vaatepilt oli. Samuti on üsna ehmatav kuulda kopra sabalööki kui kõnnid hilisel tunnil mööda kaldarada.
Ükskord aastaid tagasi kui mu hea pinginaaber mul külas oli, leidsid nad vees suure surnud kopra, tõmbasime ta välja ja viisime metsa alla. Nägin esimest korda kopra suuri kollaseid hambaid ja imelikku nahkjat saba. Järgmisel päeval kui tahtsime kopra maha matta, oli kobras kadunud ja mingeid jälgi ka kusagil polnud. Jäigi mõistatuseks kuhu ta kadus, sest see kobras oli vees väga raskeks läinud ja tõsta oli teda väga raske.
Kalameestele meeldib Vaskna järvel nii ilusatel suvehommikutel kui ka külmadel talvepäevadel. Tihti tulevad nad rõõmsalt saak kotis, kuid tuleb ka ette päevi kui tullakse järvelt tühjade kättega. Enamus kalamehi soovib haugi kätte saada ja mina olen näinud kui on püütud 8,3 kg haug. No see oli küll nii suur kui krokodill, päris jube hakkas, et nii suure kalaga koos järves sai ujutud. Selle püüdsid ühed meie kallid ja kauaaegsed püsikliendid, keda jälle nähes on sama rõõmus meel kui häid sõpru kohates. Kui nad 15 aastat tagasi meie talu leidsid, ütlesid nad, et ei räägi meie kohast kellelegi, et muidu nad ise kohta ei saagi.
Minu isa oli kalamees aga meie peres suuri kalamehi pole, kuigi noorematele tüdrukutele on see väga meeldima hakkanud. Eriti maitsvad on väikesed ahvenad praetult, samuti värskelt suitsutatud latikas ja ahjus küpsetatud linask.
Sügisel on järvel ilusad värvid, erilised lõhnad ja kurvad hääled. Koprasaarel ja teisel pool järve soos oleme jõhvikal käinud ja sügisel ilusa ilmaga on see imetore.
Meil on järve ääres tünnisaun, kust saab kohe saunast vette joosta või talvel jääauku hüpata. Tavaliselt on see väga tore ja paljud külalised tulevadki selle jääaugu pärast. Aga ühel jaanuarikuu päeval tehti seal ühte reklaamklippi, kuid ilm oli selle talve karmim, kõle tuul päev läbi krõbeda pakasega. Jääsuplejad käisid sauna ja jääaugu vahet ja olid väga rõõmsameelsed aga filmimeestele oli see suur katsumus aga nad pidasid terve päeva vastu, see on ka lihtsaltime. Sellest tegemisest on youtubis väike videolõik aga külma peal ei ole.
Kui vähegi ilma on talvel ka püürhäll (jääkarusell ) järve peal. Rõõmu on sellest nii suurtel kui väikestel.

Vaade järvelt Vaskna talule (ees tünnisaun)

Üksik luik



Püürhäll



Praegu on aga paadisõidu ja suplemise hooaeg. Tihti külalised küsivad järve olemasolu kohta, meie arvame, et on kõvad kalamehed tulemas, aga ei. Tihti ei minda kordagi järvele aga järve olemasolu on paljudele vaatamiseks väga tähtis. Nii see on, seda rõõmu Vaskna järvest tunneme oma perega ja saame seda paljude paljude inimestega jagada.

Matk Luhasoosse

Küüvits õitseb

Sookail

Armas soomänd laudtee ääres

Luhasoo asub Kellamäe külas, Rõuge vallas Läti piiri ääres. Sinna on tehtud 4,5 km pikkune õpperada, mis kulgeb mööda laudteed ja mille ääres on rabaelu tutvustavad infotahvlid.
Meie läksime RMK Haanja infopunkti korraldatud matkale 15 mail ja ilm oli hommikul päris jahe.
Matkajuhiks oli Alvar Vodi, kes avas metsa-ja sooelu saladusi haani keeles. Huvitav oli kuulda, et metsas ei karjuta vaid kui on vaja midagi teistele hõigata, siis tuleb seda laulvalt teha. Samuti tuletas ta kõigile meelde, et looduses ei jäeta midagi enda järel maha, oli üllatav näha, ikka on veel Eestimaal, isegi peale Puhastustalguid, kes viskavad enda järel pudeleid, pabereid ja konisid maha. Seekord sai need jälle üles korjatud.
Soo ise oli väga ilus, oli just varsakabjaja küüvitsa õitsemise aeg. Turbasammal oli kohati imeilus, erkroheline, pisikesed küüvitsa roosad õied olid selle taustal väga õrnad.
Rabale kõige iseloomulikum taim- sookail veel ei õitsenud ja jaheda ilma tõttu veel iseloomulikult ei lõhnanud. Peale turbasambla olid ka teised samblad väga ilusad ja erksad. Tutt-villpea eelmise aasta valged villatutid andsid siin seal põnevaid valgeid laike.
Laudtee jõuab raba keskel oleva Mustjärve äärde, mille ümber kulgeb rada edasi. Järve vesi on tumedat värvi ja seda võib joogiks-söögiks kasutada aga mineraalainete vähesuse tõttu ta ei pidanud janu ära võtma. Eelmisel matkal käisime järves ujumas, meile väga meeldis, kuigi vette minekuga ja välja ronimisega oli pisut tegemist. Vanal ajal sood kardeti ja suhtuti suure kartusega, sinna mindi sõdade ja taudide eest pakku.
Keset sood asub Meiesaare nimeline saar, kus asubarmas matkamajake, kus saab ka ööbida, Kui meie matkaseltskond saarele jõudis olid seal majakeses ööbijad, kellel oli välja tehtud lõke, kus nad keetsid kannus teevett. Ka meie saime lõke ääres istuda ja ennast tule paistel soojendeda. Samal ajal Silver Näkk õpetas huvilistele, kuidas puu vanust saab spetsiaalse puuriga kindlaks teha. Suurematel lastel oli suur huvi selle meetodi vastu. Majakeses on ilus maakividest ahi, puud tuleb raja algusest ise kaasa võtta.
Meil oli kaasas pesamuna Johann ja meie hakkasime sama teed pidi oma tempoga tagasi minema. Teised läksid teise saareni üleujutust vaatama. Meie saime seda imeilusat turbaasammalt laudtee ääres imetleda. Turbasambla saab panna haava peale, ta on antibakteriaalne ja looduses häda korral abiks.
Pisikesed rabamännid on huvitavate kujudega nagu bonsaid Jaapani aias.
Väike Johann sai kõndimisega hästi hakkama, kuigi teda sai ka kordamööda süles  kantud, soovitaks Luhasoo matkarada väikeste lastega peredele, suuremad lapsed saavad juba väga hästi hakkama.

Maakividest ahi matkamajakeses

Matkajuht Alvar Vodi räägib turbasamblast

Alvar Vodi näitab kuidas puudel vanust mõõta

imeilus turbasammal ja jõhvikas

Laudtee läheb mööda Mustjärve kallast.Pildil Johann ja Miia

Varsakabi

Lapsed lõkke ääres

Samblapuu

Sookail

Küll on maitsev puder

Minu lemmik erkroheline turbasammal

Matka lõpus oli meile imehea pudru ja koogid Kaili Vodi valmis teinud. Kõigil olid kõhud väga tühjad ja toit maitses hästi. Suur tänu ks Krista Näkile RMK  Haanja infopunktist. Tasub külastada ja küsida nõu matkaradade kohta RMK kodulehelt kui ka infopunktist.

Huvitav Plaksi küla

Vilberti pisike koer Tšämbuli, kes jaksab süüa rohkem kui Vilbert

Vaskna turismitalu asub Haanjamaal Plaksi külas. Mis küla see nii põneva nimega on? Plaksi küla asub kahe "mägijärve" Tuuljärve ja Vaskna vahel ja Suurele Munamäele on siit ainult kiviga visata. Suur maantee Ruusmäele lahutab küla pooleks, enamus talusid jäävad Võru poolt tulles paremale poole teed, kus asub ka Tuuljärv. Vaskna talu, Sarapuu talu ja Vilberti elamine jäävad vasakule poole teed ja vasakpööre sinna toimub suure Plaksi mäe pealt.
Kui meie 1990 aastal Plaksi külla elama tulime, oli esimesed inimesed, kes meid lahkelt vastu võtsid, naabrimemm Paula ja tema pojapoeg Mati. Paula jutustas meile ka esimesed pärissündinud lood Vaskna saarele peidetud Rootsi kulla kohta. Paula enda elu oli väga raske olnud, pikad aastad koos kahe väikse lapsega Siberis, hiljem kodumaal tütre surm. Kurvastusest aitas üle olla kahe tütrelapse kasvatamine ja koolitamine. Mati järgi hakkasime ka meie Paulat vanaemaks kutsuma, kuigi ta meie vanaema ei olnud.Kui vanaema midagi küpsetas, siis pakkus ta meile ka ja toidud olid tal alati väga maitsvad. Kui me turismitalu hakkasime pidama, siis telefoni meil ei olnud ja tollel ajal võimalust panna ka ei olnud. Vanaemal ja Matil oli telefon ja nad lubasid kasutada oma telefoni ka meil. Kuidas see käis. Me ostsime omale turu pealt raadiopikendusega telefoni ja üllatav küll aga ta toimis põrina saatel 700 m kaugusele meie tallu. Igaljuhul aitas see meid palju ja me saime oma turismitaluga algust teha. Naabriperel oli küll seda telefonihelinat tunduvalt rohkem kui vaja aga nad ei teinud sellest iial juttu. Suur tänu selle kõige eest. Kui me olime juba turismitalule alguse tehtud saanud, kadus peale põuast suve meie kaevust vesi ja uut ei jõudnud ka kaevata. Jälle olid abis head naabrid, kes lubasid aastaid oma kaevust vett võtta ja turismitalus teda kulub. Nüüd on meil oma kaev aga rasked aastad ei lähe nii kergelt meelest.
Vanaema rääkis kuidas vanasti tema vanemad mäe peal koduküülikuid lahtiselt pidasid ja kuidas need jänkud kutsumise peale kohale ruttasid. See võis küll armas vaatepilt olla, sest ka meie pidasime sellest ajendatuna aastaid jäneseid vabalt ja nad hoidsid oma kodu ja kuhugi metsa ei jooksnud, mis tundub ka väga  müstiline. Ainult ühel päeval oli neid liiga palju ja nad tegid ühel talvel õunapuuaiale ja haljastusele lõpu peale ja siis pidime meie vabapidamise ära lõpetama, kui kurb see ka ei olnud.
Naabertalu nimi on Sarapuu talu ja seal elab Mati Orav, igaljuhul on see ka väga vahva kokkulangemine. Tegelikult seal talus sarapuud ei kasvagi vaid suur Mandšuuria pähklipuu.
Tänaseks on vanaema juba mulla all ja nüüd on meil naabrinaiseks Heli, kes ka kõiksugu tööde peale väga lahtise käega on. Koos Matiga peavad nad talu, kus loomi on üle saja pea küll, enamus muidugi küülikud aga on lehmad ja vasikad ja kanad ning haned, rääkimata koerast ja kassidest.
Et meie küla mehed ühed vingemad on, pean rääkima ühe loo. 90ndatel aastatel, kui Matil kaugemal teeäärsel karjamaal lehmad ära varastati, hakkasid nad ise jälgi ajama ja vargad nad kätte said ja juba uuelt kuritöölt. Mis neid viis siis varaste tabamiseni, vargad olid varastamise peal tagatule katki teinud, samutijälgisid nad autodel kummimustreid, kui nad sellise furgoonauto leidsid meenus Matile kohe selle auto hääl, nimelt tunneb Mati autosid hääle järgi ja teab täpselt, kes mööda läheb. Vargad ei olnud kohalikud mehed aga nad olid siiski nii rumalad ja otsisid siitkandist uut saaki. Nagu vanasõna ütleb, suur tükk ajab suu lõhki, nii oli ka nende susidega.
Naabritelt olen ma ka oma elu ilusaima kingituse saanud, vana hobuvankri, kus ma siiani lilli kasvatan ja väikest muinasjutu küla pean.

Parim sünnipäevakink-naabrite kingitud hobuvanker

Väike muinasjutt hobuvankril

Mati tehtud ja kingitud lõikelaud

Vilberti kingitud seinapilt

Mati vastas elab naabrimees Vilbert, kes armastab puutööd ja lapsi. Alati ajab ta meie lastega juttu ja viskab mõne väikse naljagi sekka. Kohata võib teda Suurel Munamäel, kus ta suveti Olevi Onnis enda ja puujuveliiri  Russi Olevi puust ehteid müüb. Vilber on heatahtlik mees, kuid maailma asjadest on tal oma arvamus. Ta elab koos pisikese koeraga ja elu üle ei kurda, räägib et pisike koer sööb rohkem kui tema. Suveti käib tal külas tema pere, kes on talle väga kallid. Sellel talvel kukkus tal lumeraskuse all kasvuhoone kokku aga ta laskis uue teha, kuigi ta ise tomatitest ei hooli aga ta ütles kui tore on vaadata kui tütretütar sealt esimese tomati leiab. Suur kunst on rõõmu tunda teiste rõõmudest ja sellest elada.
Plaksi küla jutud jätkuvad...

Emaks saamine.

Nuur imä väiku latsega

Eesti Ema monument Rõuges

Eesti Ema monument Rõuges eemalt vaadates

Meelespea, et Sa mind meeles peaks

Emadepäev on üks tähtis päev aga huvitav on see kuidas üks noor naine kui ta on oma esimese lapse sünnitanud või samuti lapsendanud, kuidas ta siis tegelikult emaks kujuneb.
Minu enda kogemused sellel teekonnal lähevad aastasse 1988, kui ma ootasin oma esimest last. Elasime veel tollel ajal Nõukogude riigis aga õhus oli tunda vabadust ja lootused olid kõigil suured.
Sellisel ajal olin mina lapseootel ja viibisin neerukaebustega haiglas. Kõik mu palatikaaslased olid lapseootel ja väga erineva vanuse ja taustaga inimesed. Eriti midagi teha ei olnud ja ma hakkasin varsti sündivale titale sokikesi kuduma. Ma ei maininud, et me olime viiekesi palatis ja tegelikult olid kõik väga erilised naised.
Esimeses voodis oli üks noor lastekodu tüdruk, kes ootas ka oma esimest last. Temal oli kõik väga uus ja huvitav ja ta oli ka väga usaldav. Teises voodis oli üks neljakümnendates aastates naine, sama vana kui ma praegu. Tal oli kodus kaks poega, kes olid juba suured, üks oli Gruusias sõjaväes(elasime ju tol ajal ühes suures riigis) Uskumatu oli aga see, et ta üldse ei oodanud oma last, see on ka vale öelda, ta lihtsalt tohutult häbenes seda,et ta nii vanana veel last ootab. Ta töötas metsavahina, enamuses meeste seltskonnas ja tööriieteks oli paks puhvaika. Kui aeg oli dekreeti minna, siis ta seda ka ütles oma ülemusele metsaülemale, kes seepeale tegi imestusest suured silmad ja ütles,et nii võib ka tema vanaema lapse saada. Muidugi arvas metsaülem, et teeb lihtsalt nalja aga see mõjus väga laastavalt. Kuigi me rääkisime talle palju, kui armas on suurte vendade kõrvale väike tüdrukutirts saada, ei julgustanud see teda sugugi. Samuti arvas ,ta et ta on ilmaaegu haiglasse topitud, jalad olevat paistes, tema oli oma valdusi üle annud ja nii umbes 40 km maha vantsinud. No kellel siis ei lähe jalad paiste arvas tema. Üldiselt oli ta väga lahke ja julge naisterahvas, jagas kõigile ilusat värvitud lõnga ja käis hüppes haigla poes ja tõi sealt suitsuvorsti. Alati oli tal kaasas see lastekodu tüdruk. Kord oli tollel ajal karm ja osakonnast ei tohtinud keegi välja minna aga temale oli see kukepea, kuigi mina hoidsin ainuüksi tema käikude pärast hinge kinni. Minul sai üks paar sokke valmis ja kui ta nägi kui armsad need on, lubas ise ka kuduma hakata ja kudumises oli ta kõva tegija.
Järgmine naine oli üks noor lastearst, kes ootas ka oma esimest last, ka tema toetas ja julgustas teisi palju ja rääkis asju lahti arsti poole pealt. Hiljem kui Teda kohtasin, ajasime ikka juttu kuni ühel päeval ta ütles,et Tal järgmine laps sünnitusel suri. Ise ta ütles,et iga arst peaks seda üle elama. See jutt tundus mulle õudsamast õudsam,sest siis ma veel ei teadnud et ükskord pean ma ise sellise õuduse üle elama. Tema isa oli olnud ka metsavaht ja nii ta sai ka sellest teisest naisest paremini aru. Hiljem ma Teda näinud ei ole, samuti nagu teisi naisi.
Minu kõrval oli üks natukene vaimse puudega naine,kellest arvati et tema lapse kasvatamisega hakkama ei saa ja aeti pabereid, et kui laps sünnib siis laps võetakse temalt ära. Ka see tundus õudne ja me soovitasime Tal enda eest võidelda. Ma lihtsalt ei saanud aru ei sellest haigusest ega süsteemist mis otsustas kõik sinu eest ära.
Paar kuud hiljem peale edukat tütre sündi olin ma jälle palatis kus oli viis esmasünnitanud naist. Tänapäeval tundub uskumatu, et mingeid sidemeid tollel ajal ei olnud, oli vaid kodust kaasa võetud vöö ja haiglast antud lina, mis kinni seotuna asendas aluspükse ja sidemeid. Kõik esmasünnitanud istuda ei saanud ja verd lappas ka tohutult. See veri muidugi tegi nõutuks ja hirmutas ära.
Lapsed toodi iga 3 tunni tagant sööma, aga enne seda pidid ennast korda tegama. Kaenlaalused ja rinnad pesema ja suu ette marlilapi siduma. Kõik sai nii tehtud nagu kästi. Olidki järsku ema, keset seda toimetamiste ja muutuste jada. Alles eile olid ise laps ja täna on keegi veel, keda näed küll kolme tunni tagant aga kes ootab Sinult süüa. Piima mul oli, nii et ülejäänud aeg kulus väljalüpsmisele. Meie palatis oli üks ema kellel ei tulnud alguses piima, ka mina andsin korraks tema lapsele piima, hiljem viidi ühel teisel emal laps Tartusse ja siis andis Tema tollele lapsele rinda. Ja hiljem tuli ka tollel emal piim rinda. Tegelikult kõik toetasid üksteist aga emaks saamisega pidi igaüks ise toime tulema.Need on väikesed mälestused Nõukogude aja lõpust aga tegelikult ma ei tea kuidas minu ema ja vanaema päriselt emaks sai.
Tänapäeval on noored tüdrukud väliselt hulga tublimad ja julgemad aga kas ka sisemiselt, seda ei tea keegi.

Pokumaa - looduse pärl Urvaste metsade vahel.

Eile käisime Pokumaal. Võrumaal oli välja kuulutatud turismihooaja avamine ja paljud toredad kohad avasid uksed ja pakkusid esimesel päeval priid sissepääsu.
Pokumaal käis samalajal ka kibekiire talgupäev, sest matkarajad vajavad abikäsi, et kõik oleks talvejärgselt korras. Järgmine talgupäev on 7 mail "Teeme ära" raames. Kes soovib oma õla alla panna, siis iga töökäsi on oodatud.
Meid võttis Pokukojas vastu lahke ja sõbralik giid Maili, kes näitas ja tutvustas meile maja ja tegemisi.
All väga võimsas maakivi keldris on pisike ümar saal ja Edgar Valteri Pokuraamatu illustratsioonid. Samuti on seal Pokuraamatu tegelased ja raamatud, kuhu Edgar Valter on pildid joonistanud. Igaljuhul kelder on hästi ehitatud, tundub nagu oleks ta siin aastasadu olnud aga raske on uskuda ehitusmeeste kiirust, kes ehitasid kõik valmis 11 kuuga.
Edasi läksime suurde pokukotta, kus oli suur saal ja seintel loodusfotode näitus. Väga hea silm ja erilised värvid. Selles ruumis on ka omapärased toolid, mis võimaldavad tooliga natuke kõõluda ja ongi selleks kohe ette nähtud. Seal on ka puust Poku ja lapsed said pokukostüüme selga proovida ja ise endid pokkudena tunda.
Läksime mööda tualettruumidest ja mina juba teadsin kui armsad kraanikausid seal on ja näitasin neid teistelegi.
Ülemises saalis olid väljas Edgar Valteri maalid, nii värviküllased, müstilised kui ka muinasjutulised.Eelmine aasta kuulasin siin saalis Piret Pääri ja ühe prantsuse muinasjutuvestja lugusid. Oli eriline koht kui ka ainulaadsed esinejad. Tuleksin neid veel kuulama. Edasi trepist üles ja väikeses toas näitus, kuidas pokukoda ehitati. Kõrval armas puidune köök, koos lauanurgaga. Kui omapärased ja erilised nõud siin on, juba muinasjutuvestmise sündmuselt mäletan kui hea oli sellisest omapärasest savist tassikesest juua.
Edasi pugesime salakäiku pidi üles veel kõrgemale kus aknal tervitas meid Pokkude pere ja puust kiiktool kohe kutsus kiikuma, igatahes lapsed kasutasid selle võimaluse kohe ära. Treppist üles tulles oli nii ilus üraskimustriga käepuu ja sama omapärased olid ka trepi piirdeliistud.
Kiikumistoas sai täringu mängu mängida ja kõrvalolevas näitemängu toas teatrit teha ja klotsidega mängida ja niimodi täitsa omaette nagu vahepeal tahaks. Kui tuleb tahtmine teistega seltsis olla, siis järgmises toas on see võimalus mitmekordselt. Saab kappides tutvuda Edgar Valteri oma raamatute põhjal meisterdatud nukkudega, saab patjadel põõnutades raamatuid uurida ja laua taga joonistada või meisterdada giid Maili juhendamisel. Meie lapsed hakkasid usinalt joonistama, sest mõtteid oli palju pähe kogunenud. Esimese päeva puhul pakuti meile kohvi, mina ise suur kohvijooja pole aga juua kohvi nii omapärases kohas ja nii armsatest tassidest, siis keeldumine oleks olnud suur rumalus. Ja kohv oli ka väga maitsev.
Trepp alla oli jälle eriline. All fuajees tegime koos giid Mailiga ühe grupipildi mälestuseks.
See kogu lugu käis ainult Pokukoja kohta aga väga huvitavad on ka matkarajad ja pooleliolev Puuko eluase.Tegemist ja vaatamist on siin küllaga. Kes pole käinud tasub igaljuhul tulla ja kes on juba käinud ikka tasub tulla.
Pokumaa avatud T-P 11-18, E suletud, rohkem infot http://www.pokumaa.ee/
Pokumaale tulles, sõitsime mööda Urvaste kirikust, mis on suursugusemaid ja vanemaid kirikuid Võrumaal. Olen sellest palju kuulnud ja lugenud aga kirikus sees kahjuks sees käinud ei ole. Selleks tuleb meil kõigil võimalus  28 mail kui toimub Urvaste pastoraadi pargis URBANIPÄEVA LAAT.
8.00 HOMMIKUPALVUS
8.15 LAADA ALGUS
Käsitöö, kohaliku toidukauba, ökotoodete istikute ost- müük
ÕPITOAD-POISTE,KALTSUNUKU, VILLA, KETRAMINE
VALLARAHVA EESKAVA
LAADASUPP JA LOTERII
PARIMA KODUVEINI VALIMINE
KIRBUTURG
LAADA LÕPUL LEHEPILLIMEES ERKI-ANDRES NUUT
ÕHTUL KELL 20.00 LAULAB URVASTE KIRIKUS HENRI LAKS
Pilet 5 €
Laadainfo Anne Klaar 5292373

Pokukoda koosneb kahest pokukujulisest majast

võimas kelder

lapsed pokuriietes

kraanikauss WC

seebihoidja

ilusad savist nõud

kööginurk

ilus laud

salakäik

lauamängu tuba

mõnus kiiktool

lapsed joonistavad

Pintselsabad



Hea kohv ja veel mõnusam tass 



kollased ülased

meie grupipilt koos giid Mailiga(lparemalt esimene)

E. Valteri loodud tegelased