Vaskna Turismitalu: MARIANNE SÜNNIPÄEV JA NOGOPALU SURNUAED.

Täna on meie kõige vanema tütrekese Marianne sünnipäev. Kahjuks Teda enam meie hulgas ei ole. Marianne suri juba 16 aastat tagasi kümneaastase tüdrukuna leukeemiasse. Muidugi oli see meile suur šokk, kui ta nelja aastaselt leukeemiasse jäi. Tollel ajal ma ei teadnud sellisest haigusest midagi ja kui teada sain, siis ei uskunud, et see just meiega juhtus. Hiljem, kui tehti ränka ravi ja Marianne sellest kõigest välja tuli, uskusime, et tema saab terveks ja ei sure ära. Ta ise oli ka nii tahtejõuline ja ütles, et Tema ei sure. Ta ju nägi kuidas tema sõbrad surid. Kuueselt ta tunnistatigi terveks ja me kõik lootsime, et see haigus ei tule enam kunagi. Kahjuks see nii ei läinud, haigus tuli tagasi ja kahjuks ka lõpuks ka surm. Kui ta oli juba voodis, enne surma lugesin Talle "Kadrit" ja "Kasuema" ette. Lõpuks kui Enrico surma sai, ütles Marianne, et tema sureb ka ära. Mina rääkisin talle, et surm pole selline nagu meie ette kujutame, et hing saab kindlasti uue elu. Olen tänulik neile raamatutele, et mul oli Temaga võimalus surmast rääkida.
Imelik pööre juhtus surmapäeval. Kui ta oli iga päev palunud mul Tema juures olla, siis viimasel päeval Ta seda ei soovinud ja ütles kohe, et mine tee seda ja seda. Kui ma Tema tuppa tulin, nägin, et Ta suhtles kellegagi ja kui ma tulin lõpetas kohe selle suhtlemise. Viimasel päeval tahtis Ta ennast ilusaks teha, minna vanni, sättida juukseid ja nägu. Tal oli haiguse tõttu üks silm juba kinni vajunud ja jooksis verist vedelikku. Ta palus minult peeglit, et nägu puhastada. Ma ei tahtnud, et ta oma silma näeb ja peeglit ei andnud aga kui ma tagasi tulin oli nägu täitsa puhas. Ma tundsin, et Talle tuldi vastu ja Ta ei olnud sugugi kurb ja õhtuks ta oligi meie juurest läinud.
Ma ei tea täpselt kuna see oli peale matuseid, aga ma nägin Mariannet unes. Ta oli mu kõrval ja kui ma Teda vaatasin oli Tal silm täiesti terve ja ma olin nii rõõmus, et temaga on kõik korras, Ta vaatas mulle nii rõõmsalt erilise näoga. Enam ma nii kurb ei olnud. Seda on muidugi vale öelda, et ei olnud kurb aga üle sain ma siis kui sündis nelja aasta pärast Miia.
Aastaid ma ei tahtnud sellest kellelegi midagi rääkida, ma ei suutnud ka teistele abiks olla. Vähihaigete Laste Vanemate Liit püüab aidata haigeid lapsi ja nende peresid. Laine oli Marika ema ja me olime koos haiglas, Tema leidis pärast Marika surma jõu aidata teisi ja kutsus ka mind kaasa lööma aga ma kartsin väga, et kõik haavad, mis olid aeglaselt kinni kasvanud kisutakse jälle lahti.
Õnneks Laine ei teinud minu ei ütlemistest väljagi ja küsis eelmine aasta, et kas me ei teeks meie juures vähihaigete laste ja nende perede laagri. Imelikul kombel ma vastasin jaatavalt ja see oli väga õige otsus, sest kui see laager kestis, siis ma tundsin, et ma kuulun siia ja ma ei muutunud sugugi kurvameelseks, vaid õhus oli lootust. Suur tänu, et on inimesi, kes leiavad endas jõudu teha head teistele! Loodan, et neil kõigil lastel ja nende peredel läheb hästi ja nad kindlasti oskavad maailma hoopis teisiti vaadata.