Päkapikud aegade tagant II

1. Need on minu ema puust päkapikud. Päkapikkude alla on kirjutatud aasta 1966 Anni. Ema hoidis neid kapis ja kui ta vahel kapist midagi võttis, siis ma nägin neid päkapikke kohe ja soovisin neid vaadata ja võib-olla ka nendega mängida. Muidu oli minu õpetajast ema väga lahke aga neid päkapikke ta mulle ei lubanud lapsena. Võib-olla hea ka, ehk oleksin nad nüüd juba kadunud olnud aga hiljem kinkis ema need mulle. Kui uurisin, et kus need pärit on, siis ema vastas, et nääripeol kingitud. Ei mäleta Anni nimelist õpetajat, ehk siis loosipakis mõni laps kinkis. Aga see oli kõik enne minu sündi, ei saagi mina seda teada aga kui neid puust päkapikke vaatan, siis meenub mulle mu armas ema, kes oskas minu jaoks need päkapikud alles hoida.

2. Selliseid väikseid päkapikke kudusin ma 90-ndatel aastatel nii lastele kui ka jõulupuule kuuseeheteks. Idee sain ühest jõuluraamatust ja siis hakkasin ma neid ise välja mõtlema. Osad päkapikud on aja jooksul endale vist uued kodud leidnud aga see parempoolne päkapikk ei ole tahtnud küll meid maha jätta. Selle päkapiku kudusin ma oma kursuseõele Piretile ja kursusevennale Andrusele pulmadeks aga kui hakkasin kingitust pakkima ja soovisin ka pulmapäkapiku sinna lisada, oli päkapikk kadunud nagu tina ja tuhka. Otsisin igalt poolt aga asjata. Hiljem leidsin ta diivani jala tagant peidust ja on meile rõõmuks siiani ja tuletab mulle kallist kursuseõde meelde, kellega seoses väga head mälestused.

3. Selle armsa päkapiku kinkis mulle mu hea sõber Mare, kes on ise ka päkapikuusku. Mare on mänginud ise nii päkapikku, Jõulumemme kui ka Jõuluvana. Kui me Marega vahel harva kokku saame, siis päkapikujutud ei jää meil kunagi kõnelemata. 

4.Selle päkapiku tõi mulle kahetuhandetatel aastatel käsitöömeister Merike. Tema kolis Tallinnast meie Plaksi külla elama ja tegi käsitööd siin edasi. Ta tõi oma käsitööd ka meile müüa, ning ühel korral oli tal ka selline päkapikk kaasas. Täitsa oma aastatuhande vääriline.

5. Selle toreda päkapiku tõi mulle kingiks Savi turismitalu perenaine Eela. Tema on ka hea ingel käsitöötegijatele. Selle ilusa päkapiku ostis ta Jaanioja käsitöötalust, kelle perenaine teeb imelisi lillemantleid, kuid armastab ka nukke teha. Hea Eela, kel on kohe andi, leida inimesele kingituseks just see käsitöö või kunstiehe, mida inimene oma hinges ihanud või soovinud on. Selline inimene on see Savi talu Eela.

6. Selle Inglinuku tegin ma ka vist üheksakümnendate aastate lõpus.Sel ajal tegin tegime me kolm naist koos nukke müügiks. Igal naisel oli oma ülesanne nuku tegemisel ja need nukud osteti laia maailma. Eriline oli see, et enamus olid habemetega mehed, kes olid kunagi siinkandis elanud ja igal nukul oli ka oma nimi. Ei tea, kuidas neil nukkudel seal laias maailmas läheb? Kõigil meil kolmel jäi aega napiks ja nukutegemine asendus külaliste vastuvõtmise tööga. Tegin ka endale erinevate kihelkondade rahvariietega nukud. oli plaan ka teha vähemalt üks nukk igast maakonnast aga seda kahjuks pole veel jõudnud. Ehk kunagi jõuab aga Inglinuku tegin nende teiste nukkude vahepeal jõuluootuse tundes.

7. Need põnevad päkapikud on hoopis Külmataadi abilised ja tulnud kingitusena kaugelt Venemaalt. Väikesed päkapikud on tehtud ühes Venemaa külaliste talvises perelaagris, kes käisid meil iga talvel jaanuari alguses. Nad tõid meile teised jõulud-õigeusu jõulud ja kuigi praegu koroona tõttu, seda laagrit sellel aastal ei olnud, igatsen ma neid ikka oma südames. Sellised väikesed Külmataadi sõbrad.

8. Igal aastal ma enne jõule meisterdan midagi või kedagi. Ühel aastal, vast oli see 2015 või midagi sinnapoole, arvasin, et kõigi nende päkapikkude, Jõuluvanade, Näärivanade, Lumehelbekeste, Karude ja Inglite seltskonda on vaja ka põhjapõtru teha. Ja kui teha, siis ikka terve perekond Punaninasid. esialgse lõike sain Saksa jõuluajakirjast ja edasi arendasin ikka ise mõtteid ja ideid. Idee võin saada kus iganes, ka ilusad toredad lõiked aga ega need minu tehtud asjad ikka seda moodi kunagi välja ei tule, kui ajakirjas ette nähtud aga vahvad on need tegelased ikkagi.

9. Parempoolse päkapiku tegin "Pihuloomad" raamatust inspiratsiooni saades. Miks mitte ka pihupäkapikk ja pihuinglike. Mõte olemas ja kohe tegema. Mulle need pihupäkapikud ja inglikesed väga meeldisid. Kaugel Udmurdimaal tegin isegi ühe töötoa, kus me koos külarahvaga raamatukogus neid pihuinglikesi ja päkapikke tegime. Seal oli hulga lapsi ja kõik oskasid väga hästi õmmelda. Vasakpoolse päkapiku tegi keegi meie tüdrukutest. Need pihupäkapikud on ühed mu lemmikud, pean neid kindlasti veel tegema,

10. Sellise pika ja peenikese taskuga päkapiku ostsin ma Tartust nukupoest, kus müüdi ainult kaaltsunukke. Oli jõulueelne aeg, läksin neid nukke sinna poodi imetlema,kui leidsin nende nukkude vahelt ka ühe päkapiku. Müüja ütles, et see on Kommipäkapikk, et tal on tasku, kuhu saab komm sisse panna. See päkapikk jääb ka aega 2005-2008.

11. Kui alustasin oma ema päkapikkudega, siis lõpetada soovin isa päkapikuga. Isa hoidis seda päkapikku samuti kapis aga klaasi taga koos vanaaegse auto mudeliga. Mu isa korjas vanaaegsete autode fotosid ja tegi nendest kohe raamatu. See, et päkapikk oli isa kapis klaasi taga, tundus nagu oleks see ka talle tähtis. Kui ta selle mulle kunagi ära kinkis, ütles samuti nagu ema, et oli selle koolis kingituseks nääripeol saanud. Isa oli ka õpetaja. See võis olla kas seitsmekümnendatel või natuke hiljem. Vasakpoolse päkapiku kinkis mulle sõbranna Mare. Pean veel uurima, et mis ajast see pärit on.

Olen ise ka üllatunud, kui palju on mulle jõulutegelasi kingitud. Siia sobib küll vanasõna, et kus on, sinna tuleb juurde.

See viimane foto on meie Vaskna talu Päkapikumajast, praegu on sinna küll sisse sättinud meie koer Lumi, kes öösel armastab vahel seal magada.

Homseni!