Täna pakkisin veel oma armsaid päkapikke, tegin mõned fotod ja mõtlesin, et kirjutan oma mälestusi nendest. Aga kussa siis saad. Käisin täna oma matkaringil ära, kui kuulen Lume haukumist. Inimesi Lumi tavaliselt ei haugu, tähendab, et peab loom olema ja muidugi oligi aga mitte ainult.
Ja keda ma näen, Mirjam väikese Kristoferi ja koer Isabeliga suuskadega matkamas. Ühinesin nendega, et natuke koos juttu ajada. Olen Mirjamit ikka kõrvalt imetlenud just sportliku poole pealt-100 km kuus joosta ja nii terve aasta, matkad, talvised ööbimised telgis. Nüüd kui peres on väike laps, ei takista see õues viibimist, ehk natuke teisel viisil ja moel, et arvestada Kristoferi vajadustega. Olin tõesti õnnelik ja see Mirjami viimane kilomeeter Haanja maratonirajal Vaskna talust kuni Suure Munani läks imekiirelt. Loodan, et teinekord ühinen selliste vaprate matkalistega juba pikemaks matkaks. Suure Muna kohvikust mööda minnes, ei jätnud ennast premeerimata, ostsin koju kooki ikka ka, pole midagi teha, need on väga maitsvad. Pärast läks hoovi lumest lahtilükkamine nagu lepase reega. Talvemõnud!
Homseni!
No comments:
Post a Comment