Tegin pildistamisele väikese vaheaja aga nüüd olen rõõmsalt ja härdunult tagasi. Selleks andis tõuke armas Kaitel, kes uuris, et miks ma enam blogi ei kirjuta. Olin jah vahepeal natuke segaduses ja plaanid mida olin rõõmsalt oodanud, ei sujunud. Peale seda olin kurb ja arvasin, et ma ei peaks seda kurbust teistega jagama ja seetõttu tegin pausi. Ei oskagi öelda kaua see oleks kestnud kui Kaitel oma siira ja armsa meeldetuletusega taas ennast kätte võtma sundis. See igapäevane ring on mulle tegelikult nii tähtis ja armas, et mul tulid mõne puukese juures rõõmust ja ilust isegi pisarad silma. Tegin sellest foto ka, püüdke ära arvata mis pilt see on.
Tavaliselt on metsas väga vaikne ja pühalik, mõni linnuke ehk teeb häält. Täna oli kusagil aimata mingit teistsugu jõudu, oli tuult, lumevaalusid, lund sadas vaikselt tuisates. Kui rajalt kõrvale läksin, sumasin paksus lumes ja see kõik oli armas ja tore. Olin sellistest ilmadest raamatutest lugenud, olin palju suuremates lumetormides ise koos väikeste lastega olnud. Nüüd üksinda sumades oli hea tunne, et talvel ongi erinevad näod. Vaatamata väikesele tuisule, käis Ahti vilja järel küülikutele.
Homseni!
No comments:
Post a Comment