Täna Munamäge pildistama minnes loodust imetledes otsustasin, et täna kirjutan valgest. Mina olen valget värvi tegelikult natuke kartnud, sest ta on nii puhas ja iga väiksemgi täpike paistab valge pealt kohe silma, seega valget kandes või valgega ümbritsedes end, pead olema väga hoolikas ja isegi täiuslik. Olin liiga praktiline, et ei julgenud täielikult valget kunagi valida, sest kui sul aega napib ja lapsed on väikesed, siis tundus valge ületamatuna. Mõtlesin, et las ta jääb muinasjutu lumekuningriiki. Kuigi lapsena imetlesin nääripeol lumehelbekesi, teisi lapsi, kes mängisid lumehelbekeste osa. Minule seda osa kunagi ei jagunud, olin kuuseke või tuul (tegelikult olid tuule riided ka väga ilusad). Kui mul endal juba lapsed olid ja ühel lasteaia jõulupeol paluti tüdrukutele lumehelveste kostüüm teha, mäletan kui suure rõõmuga ma seda tegin ja kui ilusad nad olid. Vahest on nii, et ühte väga praktilisse perekonda sünnib laps, kes armastab valget ja soovib, et tema ümber oleks palju valget, kuigi selle valgena ja puhtana hoidmisega oli ka temal lapsena pingutust. Tasakesi sain aru, et kõigi teiste ilusate värvide seas on valge niisugune mida hing ihkab kohe suures koguses. Sellest sain ma aru eelmisel aastal, kui lund oli talvel vähe ja milline igatsus oli selle puhta suurtes kogustes valge võlumetsa järele. Olen väga tänulik, et sellel aastal on seda valget lund ja ma saan iga päev seda imetleda, seal peal pikutada, kasvõi süüa. Kindlasti tasub seda imetlema tulla ja seda enda hinge ahmida, siis jätkub seda terveks aastaks.
Homseni!
No comments:
Post a Comment