Käsitöönaiste kokkusaamine Juta Juures Plaanil.

 Täna oli meil oodatud käsitöönaiste kokkusaamine Juta juures Plaanil. Seda päeva kohe ootad, sest Juta juures on väga õhkkond. Juta ja Bob on tulnud Inglismaalt Plaanile elama. Nüüd nad on siin elanud juba pikka aega ja nad on väga külalislahked inimesed, seetõttu on ka käsitöönaiste kokkusaamised Juta juures. Muidugi teeb ja oskab Juta ise väga hästi käsitööd teha, tal on terve tuba kõik süsteemi järgi käsitööasjad pandud. Jutat võikski kiitma jääda, sest tal on veel ka hea huumorisoon ja eriti ilus on seal jõulude ajal. See on kõik natuke inglise moodi kullakarvaline ja sätendav, sellest kirjutan ma kindlasti.

Kuna Juta oli annetusena Inglismaalt ühelt oma sõbralt saanud pisikesi valmis lõigatud, traageldatud ja triigitud lapitükikesi, millest saab teha mitmesuguseid käsitööesemeid. Meil on praegu käsil lapitehnikas pisemad ja suuremad käsitööesemed. Mina kavatsesin tegelikult oma vaipa tikkida aga kui ma nägin kui suur töö nende pisikeste lapitükkidega, mis Jutale oli annetatud juba tehtud oli, siis otsustasin mina ka ühe padja teha. Eelmine kord alustasime ja seekord pidime jätkama. Mina tegin oma padja vahepeal kodus valmis. Lapitehnika ilu tuleb välja oskuslikus värvide kokkusobitamises. mõnikord õnnestub see ideaalselt, nagu Teal oli pandud kokku oma padi. 

Rääkisin naistele oma soovist kokku koguda info vanemate vaipade kohtameie Haanja piirkonnas. Siinkandis ja isegi kaugemal olid kuulsad Munamäe vaatetorniga seinavaibad, mis kaunistasid paljusid talusid. Igasugune vaibainfo on mulle huvitav. Täna oli meil ühel kästöönaisel Juta Sikul kaasas vana vähemalt 90 aastane lapitehnikas tehtud tekk, mille oli teinud tema vana vanaema Emmeliine Henriette Auguste Leontiine... ja kõik nimed ei tulnud Jutal meeldegi. Oli ikka imetlusväärne hoida nii vana ja väärikat vaipa käes. Tunnen kohe, et suur ja põnev töö ootab mind ees vaipade maailmas.

Homseni!