Vaskna Turismitalu: Setomaa reis jätkub

Nagu eile lubatud jätkan täna Setomaa reisi muljeid ja alustan nende kirjutamisega pisut varem kui eile ja loodan, et niipalju kirjavigu sisse ei tule kui eile öösel kirjutades.
Obinitsa Seto Seltsimajast lahkudes pöörasime bussi nina Piusa poole. Tavaliselt me teeme koos pere või külalistega siin iga aasta ühe tiiru peale. Eelmine aasta oli mingil põhjusel vahele jäänud ja kuigi ma olin kuulnud Piusa külastuskeskusest, ei arvanud ma et seal nii kaasaegne ja huvitav keskus ees ootab. Olin nagu väike laps, tahtsin kohe kõike pildile saada sellel ajal kui kohalik giid Sirje infot jagas. Ühe kõrvaga ma ikka kuulasin ka ja ta rääkis põhjalikult, lühidalt ja huvitavalt. kuidas on võimalik tutvustada põhjalikult ja lühidalt, siis külastage Piusa külastuskeskust ja küsige Sirjet.
Detaile oli seal palju, kõike ei jõuagi üles lugeda aga tualettruumide uksed olid nii ilusad.Samuti on seal nüüd hooajal kohvik avatud, mida pakutakse ei oska ütelda, kuid kujutan ette kui mõnus on seal puhkuse ajal istuda ja aeg maha võtta.
Samuti saab seal erilises põnevas saalis infot nahkhiirte elu kohta ja seda kõike ainulaadset filmi vaadates.
Edasi läksime kõrval asuvasse muuseum koopasse. Seal sai tunda reaalset koopa jahedust ja samuti oli seal väike fotoseeria kunagistest töömeestest ja töönaistest. Samuti oli kõigile selge miks tollel aja siinkandis ühtki jõusaali polnud aga mehed olid nagu jõusaalist tulnud. Meie küll ei jõudnud matkarajale ja avatud karjääri vaatama aga enne seal käinuna võin ütelda,et mõnus avatuse tunne tekib seal üleva liiva peal istudes, nagu oleks mere ääres. Kuigi jah, kunagi see koht oligi mere põhi, nii umbes 400 miljonit aastat tagasi nagu märkis giid.Päikeseloojangul, kuumal suveõhtul vaadata neid liiva erinevaid värve on lihtsalt mõnus. Kui kaabite natuke kuiva liiva pealt, on seal all ka tumedamaid savi-liivalaike, mis kätele ja nahale hõõrudes teeb naha siidpehmeks. Proovi järele.
Sealsamas Piusa raudteejaamas asub keraamik Meelis Kriguli ateljee. Seal on vanas stiilis setu potte kui ka teekanne, nukunõusid kui ka pisikesi vilesid. Kui tahad Setomaalt midagi mälestuseks osta siis planeeri seda teha just sealt ja ma ütlen, et ka aastate pärast saad oma reisist rõõmu tunda.
Tagasi bussi ja teekond jätkus Uusvada Loovustalu poole, kus meid võttis vastu perenaine Sirje. See koht oli ka paitus minu hingele. Esiteks oli see ka tõeline talu ja millist erilist loovust sealt välja hingas.Nemad seal pakuvad väikestele gruppidele maalimiskursusi ja savist loomakeste tegemist või nende juba valmistehtud loomakeste värvimst.Seina pealt lugesin, et hakatakse ja ma juba arvan, et ka tegeldakse ikoonimaalimisega. Igaljuhul oli see talu põnev, eriline ja tõeline. Kui ilusad aknaraamid toas olid, värviküllane looming, pisikesed loomakesed, mida käiakse laatadel müümas ja hiljuti valminud ehtsad seto talu väravad.
Ekskursioon lõppes jälle Setomaa Turismitalus, kus tegime majutusmajadele ringi peale. Mõnusad kaminad ja ahjud ja uhkusega võin öelda,et sama meistri tehtud, kes meilegi kaminasaali ahju-leso-pliidi ja kamina ehitas. Jutt on kuulsast potsepast-kunstnikust Valter Leiesest-eriline ja põnev inimene. Tubades palju seto käsitööd ja tubadel omad erilised nimed.
Samuti pakuti meile seal lõunat. Puder suitsuliha täites koos puravikukastega. Eriline ja maitsev. Magustoiduks pakuti talus valmistatud rabarberi jäätis. Samuti eriline ja maitsev. Perenaine Laivi oli meile heaks teejuhiks ja palju jõudu talle oma turismivankrit vedada.