1992 aasta 17 detsembril oli Võru haiglas vaikne. Eelmisi lapsi nõukogude korra ajal sünnitades oli terve korrus sünnitajaid ja titasid täis aga vahepeal oli muutunud riigikord ja sünnitusosakonnas enne jõulusid olime ämmaemandaga kahekesi. See oli väga eriline vestlus, mis jääb mulle meelde kogu eluks. Aga sellest mõni teine kord. Olin valudes, rääkisime koos ämmaemandaga kõik hinge tagant ära ja ootasin kuna uus laps sünnib. Helena otsustas sündida täpselt kell 24.00, ei minutit varem ega hiljem. Vot see on põnev aeg sündimiseks ja kes teab kumma päeva laps sa tegelikult oled või oled hoopis kusagilt aegade vahelisest ajast, kes teab. Sünnituse ajaks kohale jõudnud venelannast arst ütles, et sünnitame selle päeva sees ära ja tema ka otsustas, et kuupäevaks saab 17 detsember kell 24.00, mitte 18 detsember kell 00. Kuna mina olen sündinud 7 mail, siis minule väga meeldis number 17 aga kindlasti oleks ma rõõmsalt leppinud 18 kuupäevaga, kõige tähtsam, et tütar oli sündinud ja ta oli terve ja armas ning mida võib üks ema veel soovida.
Täna õhtul me istusime köögis laua taga ja tähistasime Helena sündimise päeva. Süütasin paar aastat hoitud sinised Katre kingitud jõuluküünlad, Helenale sinine meeldib. Pärast lõpetasin mina kingituseks kootud padja tegemise ja Helena lõikas lumehelbeid. Selles on ta ikka väga proff ja minuarust said need ikka väga ilusad. Helena kleepis need kleeppaberiga köögiaknale ja aken sai palju ilusam ja lootusrikkam, sest eile sadanud ilus lumi oli öösel ära sulanud. Ehk meelitavad need aknalumehelbed taas lume välja.
NB! 4 detsembril ehitatud lumememmed seisavad kindlalt vaatamata suurele sulale.
Homseni!
No comments:
Post a Comment