Mäletan kui me 1987 aasta septembris pulmapäeva otsisime, siis seda numbrikombinatsiooni 12 kuupäev ja 12. kuu me sugugi ei märganud. Meile oli väga tähtis ainult see, et lumi oleks maas ja me väga lootsime, et 12 detsembril nii ka on. 12 detsembri hommikul 1987 aastal lund Võrus polnud aga õhtul kui me registreerimiselt tulime sadas lund. Miks meile see lumi nii tähtis oli ja on tegelikult siiani on seetõttu, et me kohtusime suusarajal Võru lähedal Kasesalus esimest korda. Muidugi on ka suusatamine väga tähtis ja kui see tuli ka aastate eest hästi välja, siis nüüd olen ma rohkem suusaraja kõrval seisnud ja lastele kaasa elanud. Samas on tunne olnud, et ise liugled ka nagu tuul küngaste vahel. Ükskord panin suusad alla aga millegipärast ei liuelnud enam nagu tuul isegi ilusal kõval suusarajal ja see tegi meele kurvaks. Tegelikult ei tohi sellest meelt heita ja kui ma olen valmis sätin ma suusasammud Haanjasse ja püüan taas alustada. Ega need algused nii kerged ei ole aga suusatamine on mulle tähtis ja ma tõesti ei soovi seda niisama jätta. Ausalt kui ma niikaugele jõuan, kirjutan ma ka sellest siin blogis.
Täna sai ka Haanjas kunstlume ring valmis ja Merli läks hommikul kohe trenni, kui meie Võrru sõitsime. Suusatajaid oli ja armas oli vaadata, et lumekahur töötas ja elu kees.
Täna sain ma kingituseks ilusad jõululilled ja ühest olin unistanud aga seda ei teadnud keegi. Mõnikord tasub unistada, sest Ahti õde tõi meile selle lille pulmaaastapäevaks. Samuti ostis Ahti mulle täna linnast ühe suuskadega jõulumehe, kui sa oled jõuluusku, siis su silmad näevad lihtsalt ainult sinna poole kus seda sära tuleb. Olen päris õnnelik, et ma nii harva linna poodi satun, sest ma olen tõesti nagu mõni väike laps kommi-või mänguasjade poes. Muidugi ma saan aru, et sellel aastal on natuke teisiti aga täna ikka ühe rõõmu sain ja samuti vaatamine on ka nii tore.Homme juba 3.advent ja ei ole enam kaua jäänud.
Ja just täna ilmus ka meist ja meie talust lugu Võrumaa Teatajas.
Homseni!
No comments:
Post a Comment