Juba teine detsember. Ilm imeilus, taevas näitas isegi mõne päikesekiire ja ka ilusaid siniseid toone. Meie ikka jõuluaskelduste lainel. Olen selline päkapikuusku inimene. Iga aasta novembri lõpus otsin päkapikud, jõuluvanad, näärivanad ja inglid üles ja siis vahetan jänkud või karud vanaema vana voodi peal jõuluasjade vastu. See igale päkapikule otsa vaatamine ja meenutamine, et mis teed pidi ta minu juurde on jõudnud aitab ka jõulutundel tulla ka mõnel sellisel aastal, kus pole kohe ilusat valget lund väljas. Enamusel on oma lugu rääkida ja oma mälestus südames olemas. Üheksakümnendatel aastatel kudusin ma ise pisikesi päkapikke, neid sai kohe väike sõpruskond tehtud. Püüdsin teha nii väikese päkapiku kui vähegi võimalik, tollal rippusid nad meil jõulupuul.
Detsembris vahetan ma tubades laudlinad välja jõululaudlinade vastu. Kõige armsam on mul üks helesinise põhjaga ümmargune laudlina, kus päkapikuküla peal. Selle kinkis mu õde meile 1987 aasta detsembris pulmadeks. Selle laudlina tõi ta Soomest ja see tundus mulle tollal täiesti uskumatult ilus asi ja kui ma selle välja võtan, imetlen seda iga aasta uuesti. Loo ise oma jõulutunne mõnest pisikesest asjast, mida iga aasta välja võtad ja heaga mäletad, olgu selleks kasvõi pisikene päkapikk.
Homseni!
No comments:
Post a Comment