Mina kirjutasin täna jõulukaarte. Kaugemad said juba teele, enamus laua peal ja ootavad homme posti panekut, mõnel pean veel indeksit otsima.
Mulle endale meeldivad väga jõulu-ja talveteemalised luuletused. Üks mu lemmikutest on Vladislav Koršetsi kirjutatud TÄHESÄRA
Kui pöörad vahel taeva poole pilgu
Mis sest et huupi ja mis sest, et harva
Siis sinu silmis taevatähti vilgub
Ja sinu silmad on siis taevakarva.
Kui vaatad aina üles taeva sisse
Nii kõrgele kui ulatuvad silmad
siis tuleb taevas sinu silmadesse
Ning oled ise täheke siin ilmas.
Mis oli ja mis tuleb pärast
See kõik on kaugel-kaugel ära
On ilmaruum, on vilkuv tähesära
Ja oled sina, teadmata, mispärast.
Ja tõuseb kõrge tähekaar su ette...
See taevatare sinisärav värav.
See taevavärav, mille taha ära
Me läheme, kui aeg on jõudnud kätte.
Sa pöörad vahel taeva poole pilgu
Ei teagi miks-on vahel lihtsalt tarvis.
Ja sinu silmis tähesära vilgub
Ja sinu silmad on siis taeva värvi.
See luuletus on kohe nii nii ilus, karge ning põhjamaine. Minu jaoks on just selles luuletuses helesinist ilusa talvise ilma taevast, mida ma lapsest saati olen lumel pikutades vaadanud. Praeguste natuke hallide ilmade ajal on selle helesinise taeva igatsus suur. Samuti on selles luuletuses talveöö tähesära ja igavikuline kõiksus. Neid tähti olen ka lapsest saati vaadanud aga nii kirjutada on lihtsalt imeline, see on just see mida ma olen südamesopis tundnud. Ja see armastus, mis ilma sõnadeta on siia luuletusse pannud on samuti lummav, vaevalt hoomatav. Kirjutasin mõnele kallile inimesele selle luuletuse ka jõulukaardile aga kuna nii pikk luuletus ära ei mahtunud, siis neljanda salmi jätsin ära. Mul lihtsalt pole julgust kaasa rääkida nii igavikulistel teemadel, lihtsalt on nii...
Meil on üleval külalistemajas vanade pühadekaartide näitus aga sellest juba homme.
Homseni!
No comments:
Post a Comment